Eesti Laskurkorpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn oli 9. oktoobri õhtupoolikul 1944 nadis meeleolus. Ta oli just saanud armeejuhatajalt peapesu. Operatsioon Sõrve poolsaare vabastamiseks edenevat liiga aeglaselt. “Käsin teil isiklikult juhtida operatsiooni, murda läbi vaenlase kaitse maakitsusel ja täielikult hõivata Sõrve poolsaar,” kärkis kindralleitnant Filipp Starikov.

Starikovi peas nimelt oli tekkinud mõte, et võiks teha dessandi sakslaste selja taha ja nii nende kaitse purustada. Esialgse kava kohaselt oli dessant kavatsetud sooritada öösel vastu 9. oktoobrit, aga ilmselt tormise ilma ning muude asjaolude tõttu jäi see ära. Ja kindral muutuski järgmisel päeval kurjaks ja rahutuks.

Kindrali halb tuju põhjustaski tormakalt ette valmistatud ja traagiliselt lõppenud Vintri dessandi. Selle teostuse eest vastutasid mereväekaptenid Ivan Svjatov ja G. Oleinik. Kui kirjanik Ülo Tuulik kohtus Starikoviga 1970ndatel Moskvas, oli too lõpuks sunnitud tunnistama: “Dessant oli minu idee ja minu süü.”

Meri oli verest roosa

12. oktoobri öösel kell pool üks sõitsid Roomassaare sadamast merele kaheksa kaatrit ja kaheksa saatelaeva ehk tendrit, pardal 745 meest. Lisaks käsirelvadele olid neil kaasas veel tankitõrjekahurid ja -püssid, miinipildujad ning suur hulk laskemoona. Mehed kuulusid Eesti Laskurkorpuse 300. laskurpolku ning dessanti juhtis polgukomandör Ilmar Paul isiklikult. Muidugi ei hüpanud tema meeste eesotsas vette –  selleks olid Pauli asetäitjad poliitalal major Peeter Volt ning major Friedrich Veltmander.

Kohe alguses läks kõik viltu. Juba Roomassaarest välja sõites sattus kaks tendrit kividele ja madalikule. Meri oli tuuline. Lisaks pimedusele kattis merd tihe udu. Side katkes nii omavahel kui ka operatsiooni staabiga. Udus polnud midagi näha ja nii peeti leetseljakuid kaldaks. Et tegeliku kaldani oli sadu meetreid, selgus alles pärast dessandi maale saatmist. Saatuslikuks sai seegi, et kohati eraldas leetseljakuid rannast rohkem kui kahe meetri sügavune vesi.

Vette hüpanute hulgas oli ka Vintri küla poiss Oskar Poopuu, kes oli polgukomandör Pauli käskjalg. Ta rääkis hiljem oma vennale, Saksa sõjaväes sõdinud Augustinile, et mereväelased olid purjus ja ajasid nad vägivaldselt sügavasse vette. Paul oli küll hakanud vastu, et kaatrid tuleb kaldale lähemale ajada, aga venelased ei olevat seda käsku täitnud.

“Meie kõik läksime vette ja meiega olid major Volt ja major Veltmander. Tender sõitis kohe ära. Meie kuulasime, kustpoolt tulistatakse, ja suundusime sinna. Major Volt läks ees ja oli järsku sügavas vees. Ma haarasin tema lehvikuna vee peal hõljuvast sinelist ja tõmbasin ta leetseljakule tagasi. Sel hetkel avati meile kaldalt tuli,” kirjeldas toimunut hiljem korraldatud juurdluse käigus üks ellujäänuist, seersant Pajula.

“Minu silme all kargas poiss vette, raadiojaam seljas, ja kadus vee alla. Hüppasin järele, et haarata temast kinni, aga jäin hiljaks,” meenutab praegu Võrus elav kunagine polgu partorg Feliks Pärtelpoeg (84). Sügavas vees oli sõdida üliraske, et mitte öelda võimatu. Pärtelpoja sõnul kestis lahing kaks-kolm tundi, millele järgnes tundidepikkune vees ulpimine. “Kaksteist tundi olin meres ja ma elan. Lauatükk päästis mind. Olin poolalasti, kui mu poisid mind välja tirisid. Tahtsin ennast maha lasta, aga nad tulid vahele,” räägib Pärtelpoeg.

Lahingut kuulis pealt toona 17aastane Elga Ruškis, kes koos isa, õetütre ja naabrinaisega elasid kodu juures asuvas kaevikus, vähem kui sada meetrit võitlustandrist eemal. Nende majas asus siis sakslaste staap. Umbes kell pool neli hommikul tuli nende juurde sakslane ja küsis, kas siin venelasi on. “Saime aru, et miskit on lahti, aga meile ei öeldud midagi. Kuna oli pime, ei näinud me midagi, ainult kuulsime. Kisa ja laskmist oli palju. Hüüti “Palun aidake!” ja “Ärge laske!”. Sellest saime aru, et tegemist on eestlastega,” meenutab Ruškis. Tal on läbielatust veel praegugi raske rääkida.

Major Volt ja sajad noored Eesti mehed hukkusid leetseljakuil ja meres kuulipildujatule läbi, kaldale jõudmata. Kaks kaatrit, neist ühel polgukomandör Paul, lahkusid lahingusse astumata tagasi Roomassaarde. Hiljem on Paul ennast õigustanud, et polnud mingit mõtet enam merele jääda – kaater oli kaotanud orientatsiooni ja mehi polnud seetõttu võimalik maale saata. Küll aga leiti tee Roomassaarde.

Dessant jäeti nii või teisiti omapäi, mingit abi ei saadetud. “Küsisin enne teeleminekut kümme korda mereväelastelt ja Paulilt, millal tuleb täiendus. Mulle vastati, kahe tunni pärast. Mina hulpisin 12 tundi ja mingit täiendust ei tulnud kunagi,” süüdistab Pärtelpoeg.

Rohkem vedas Oskar Poopuul, kes varjus meres kivi taha. Tema ja veel 12 meest olid meres olnud kuus tundi, kui saabus kaater kapten Ströömi juhtimisel. Strööm muuseas oli keeldunud mehi vette ajamast ning käskis mereväelastel Roomassaarde naasta. Nüüd tuli ta tagasi. Kaater korjas merest läbikülmunud 13 meest üles ja viis nad Roomassaarde.

Kui hommikul valgeks läks ja udu hajus, saatsid sakslased merele oma kaatri. “Kaater ei tulistanud, see vaid jälgis, palju meid on alles,” jutustab Pärtelpoeg. Vaatepilt kaldal oli masendav. Vesi oli roosat värvi. “Kaldaäär oli hukkunuid paksult täis. Ka meie õues oli surnuid,” räägib Ruškis. Koju teda enam ei lastud – esmakordselt käis Elga oma kodukohta vaatamas alles 1969. aastal. 

Kõik tapatalgus ellujäänud võeti vangi. Ajaloolase Peeter Larini andmeil kaotati dessandis 575 meest, neist suurem osa langenutena. Samas Augustin Poopuu hinnangul oli vangilangenuid 220. Palju tegelikult hukkus ja palju vangi võeti, on seega raske täpselt öelda.

Vangid viidi Saksamaale ja sõeluti läbi. “Mind eraldati koos seitsme ohvitseriga teistest ning saadeti ohvitseride laagrisse Bielefeldi linna lähedal. 15. märtsil 1945 aeti meid jalgsi teele Rostocki poole. Olime näljast nõrkemas. Kes maha langes, sai kuuli. Kui Vene tankid meid Rostocki juures 2. mail vabastasid, oli enamik surnud,” räägib Pärtelpoeg. Ellujäänuid hakkas omakorda hekseldama NKVD. Kes sai viis, kes kaheksa aastat. Pärtelpoja päästis karistusest see, et ta langes vangi dessandi käigus. Ta jõudis tagasi koju Tartusse 25. detsembril 1945.

Mitteohvitseridest vangide käsi käis paremini. Suurem neist ei pöördunud pärast vabanemist ja sõja lõppu enam tagasi Eestisse, vaid emigreerisid kes Kanadasse, kes Ameerikasse või Austraaliasse. Augustin küsis ühelt neist, mis sakslane siis teiega tegi. “Kurat, ma pole terves Vene kroonus nii head sauna saanud ja nii head kõhutäit, kui sakslane meile andis vangis,” vastas too.

Dessant reedeti

Operatsiooni alguses katkenud staabi side laevadega taastus alles kella kümne paiku hommikul. Nüüd saadi teda, et dessantlased pillutati eri aegadel ja eri kohtades leetseljakutele ja randa laiali. Mingit ühtset tegevust tekkida ei saanudki. Dessant oli lõppenud katastroofiga.

Kindral Starikov aga pidas sel ööl pidu ja tema leidmine võttis palju aega. Juhtunust kuulda saanud, läks kindral kohe Roomassaare sadamasse. 12. oktoobri päeval kell üks saabus kaater ühes 130 mehe ja polgukomandöriga. Paul kandis Starikovile olukorrast ette. Kõigele vaatamata otsustas kindral operatsiooni jätkata. Paul sai käsu kell pool neli uuesti merele minna. Tal tuli leida merre jäetud mehed, nad maale toimetada ja võitlust jätkata. Võitlust polnud aga kellegagi jätkata. Pärast asjatut hulkumist merel pöörduti järgmisel hommikul Roomassaarde tagasi. Starikov oli nüüd sunnitud operatsiooni lõpetama.

Vintri all dessanti tabanud katastroofi asjus algatati kohe juurdlus. Asja hakkas uurima Leningradi rinde sõjanõukogu. Süüdlased tuli ju leida. Leningradi rinde poliitvalitsuse ülema kindralleitnant D. I. Holostovi ettekandes sõjanõukogule need selguvadki. “Uurinud Sõrve poolsaarele tehtud dessantoperatsiooni nurjumise ja asjatute inimkaotuste põhjusi, tuleb nentida, et kahtlemata oli selles suurel määral süüdi Punalipulise Balti Laevastiku torpeedokaatrite grupi juhtkond, kes ei suutnud tagada dessandi maalesaatmist. Kuid mingil määral ei võta see ära vastutust 8. armee staabilt, kes operatsiooni juhtis. Armee staap, kel puudus vaenlasest õige ettekujutus, ei hoolitsenud luure organiseerimise, lahingu materiaalse kindlustamise ega dessandi tuletoetuse eest. Staap ei lähtunud konkreetselt kujunenud olukorrast, vaid tegutses pimesi, heale õnnele lootes.”

Algul võeti maha ka polgukomandör Paul ja teda ähvardas sõjakohtu alla andmine. Dessandist eluga pääsenud mehed aga tunnistasid, et meremehed sundisid neid jõuga sügavasse vette. See päästis Pauli ja ta ennistati peagi oma kohale.

Hiljem selgus jahmatav tõde: sakslased teadsid dessandist ette. “Nad olid teadlikud selle arvatavast kohast ja ajast. Vintri küla piirkonda, kus dessantlased maabusid, olid eelmisel päeval saabunud ja kaitsele asunud 386. jalaväerügemendi, 218. pioneeripataljoni ja 531. mereväe-suurtükidivisjoni allüksused,” kirjutab koguteos “Eesti rahvas Suures Isamaasõjas” (1977).

Seda kinnitas ka umbes pool kilomeetrit lahingust eemal asunud talu perenaine. Roosi tädi, nagu teda kutsuti, jutustas aastate eest, et 11. oktoobri õhtupoolikul tulid tema väikesesse majja neli pikakasvulist noort Saksa sõdurit. Nad olid nii pikad, et kui heitsid paariks tunniks põrandale puhkama, ulatusid pead vastu üht ja jalad teist seina. Sakslased olid väga lõbusas tujus ega teinudki saladust öösel ees ootavast lahingust. Ja öösel tuligi käsk – lahingusse! Hommikul tulid kõik neli meest tagasi. Nende lõbusus oli kui käega pühitud, mehed olid sõnaahtrad ja mornid, ühel neist oli sinel verine. “Kurat, ei olnudki venelased, hoopis eestlased,” kohmasid nad vaid.

Kes reetis? Ülo Tuuliku sõnul võidi Kuressaarest lihtsalt helistada. Kuigi linn oli venelaste käes, toimisid telefoniliinid rinde taha edasi. Räägitakse ka kellestki laskurkorpuse kaptenist, kes reetis dessandi aja ja koha. Pärtelpojal on oma versioon. Nimelt saadeti üks öö varem maale luurerühm, mis pidi peajõududele olukorrast teatama ja need vastu võtma. Luurerühm aga kadus jäljetult. Keegi ei tea tänaseni, mis neist sai. Pärtelpoeg arvab, et nad võeti kinni ja neilt saadigi dessandi tulekust teada.

***

Pärast sõda üritati Vintri dessanti unustada. Kui Peeter Larin kaitses 1959. aastal oma doktoritööd “Nõukogude armee 8. Eesti Laskurkorpuse võitlustee Suures Isamaasõjas 1941-1945”, siis püüdis endine 300. polgu komandör Paul teha kõik, et avalikuna kavatsetud kaitsmine Tartu Ülikooli aulas kuulutataks kinniseks. Põhjus oli see, et töös olid ära toodud Vintri dessandi kohutavad kaotused. Ja Pauli nimetati kaasvastutajaks.

Vintri dessanti meenutab praegu üksnes polgukaaslaste pandud mälestuskivi Sõrve maantee ääres. Kõik dessandis langenud on maetud nimetutesse haudadesse piki mereäärt Hindu külast Vintrini välja. Hindu küla Ranna talu peremees Vello Pütsepp (Elga Ruškis on tema ämm) näitab oma maja juurest mõnekümne sammu kaugusel rannas asuvat kaht madalat küngast. “Need on ühishauad. Palju siia on maetud, ei tea.” Kui Pütsepp lasi 1990ndate algul küngaste lähedalt magistraalkraavi kaevata, tuli välja kaks luukeret. Merest aga toob ta peaaegu igal aastal välja kastide viisi dessantlaste lahingumoona, mida demineerijad siis tulevad kahjutuks tegema.

Vintri tagajärjed pole aga ainult rauast või inimluudest. Dessandi läbi teinud elavad seda siiani üle. “Olen seda kogu oma elu nagu rasket kivi kaelas kandnud,” nuuksatab Pärtelpoeg, “terve elu olen kõndinud veest kaugel, kuigi olen Peipsi poiss.”

Viimase sõja haavad pole Eestis paranenud. Vello Pütsepp otsib tänaseni oma kadunud venda Lembitut. Lembit oli Pitka-poiss. Viimased andmed tema kohta on Keila teeristist, kus vend oli pommilehtris, Saksa vorm seljas ja relv käes. Ehk keegi teab temast rohkem ja annab Ekspressi toimetusele teada.