Võimatu saab võimalikuks

Hetkeline ümberpaiknemine ja nähtamatus võivad tõeks saada juba lähematel aastakümnetel, kaugemas tulevikus realiseerub ka ajaränd.

Need on vaid mõned paljudest peadpööritavatest ennustustest, mille USA füüsikateoreetik Michio Kaku käib välja oma värskes raamatus “Võimatuse füüsika” (Physics of the Impossible).

New Yorgi City University professor Kaku, tuntud teadlane ja viljakas populariseerija, jõuab järeldusele, et suur osa võimatuks peetavatest “ulmeimedest” on võimatud ehk ainult täna või lähitulevikus. Tegelikult aga ei tarvitse need füüsikaseadustega sugugi vastuolus olla. Ja kui miski on juba loodusseadustega kooskõlas, siis leiab see varem või hiljem ka teostamist.

Kaku tuletab meelde termodünaamika ühe rajaja lord Kelvini ennustust, et õhust raskema sõidukiga ei ole võimalik lendu tõusta, ning aatomituuma avastaja Ernest Rutherfordi veendumust, et tuumas peituvat energiat ei maksa lootagi kätte saada.

Kui nähtamatust peeti omal ajal üksnes muinasjuttudes esinevaks väljamõeldiseks, siis kaks aastat tagasi demonstreerisid Briti ja USA füüsikud materjali, mis teeb eseme mikrolainetele nähtamatuks.

Kunagi ilmvõimatuks peetud teleportatsioon ehk silmapilkne asukohavahetus on samuti tänapäeval juba täiesti teostatav, ehkki seni vaid valguseosakeste footonite ja kergemate aatomitega. Täpsemalt öeldes on õnnestunud ühest ruumipunktist hetkeliselt teise punkti üle kanda footonis või aatomis sisalduvat informatsiooni. Aga Kaku leiab, et juba järgmise aastakümne jooksul võidakse sel moel teleportida ka esimene molekul ning lähikümnendeil ehk isegi mõni viirus või jupike DNAd. Inimese teleportimiseni läheb Kaku arvates kindlasti veel sajandeid.

Siin teebki autor vahe sisse kahele võimatuste klassile: esimese klassi võimatused saavad võimalikuks juba mõne aastakümne või kõige rohkem saja aasta jooksul; teise klassi võimatuste teostumiseni läheb veel aastasadu, -tuhandeid või koguni -miljoneid. Üldiselt eristab teise klassi nähtusi esimestest see, et nad nõuavad ülisuures koguses energiat ning nende aluseks olevat füüsikat praegu veel täielikult ei mõisteta. Sellesse klassi kuulub näiteks ajas rändamine ja “ussiaukude” kaudu meie universumit mööda või ka ühest universumist teise reisimine.

Stephen Hawking püüdis 1990. aastatel tõestada, et füüsikaseadused ajarändu ei võimalda, kuid hoolimata aastatepikkusest tööst ta seda ei suutnud. Nüüd möönab Hawking, et ajaränd on võimalik, ehkki äärmiselt ebapraktiline. Üldrelatiivsusteooria võrrandite järgi saab hiigelhulga energiat kulutades teha aegruumi augu, mille kaudu võiks vapper ajarändur astuda olevikust minevikku.

“Sedasorti tehnoloogia on kättesaadav üksnes meie omast palju edenenumale tsivilisatsioonile,” kirjutab Kaku.

Kõigi alalhoidlaste heameeleks toob Kaku oma raamatus välja ka kolmanda võimatuste klassi: asjad, mis on tegelikult ka täiesti võimatud. Siia liigitab ta pärast hoolikat analüüsi aga ainult kaks nähtust – igiliikuri ja tulevikunägemise. Tulevikunägemine rikuks Kaku arvates põhjuslikkuse printsiipi; kui selline rikkumine oleks võimalik, langeksid füüsika alusmüürid kokku. Kuigi ka ajarännu puhul võiks põhjuste-tagajärgede ühesuunalisus kannatada saada, annab füüsika raames välja mõelda kavalaid nippe selle vältimiseks – näiteks uue haruuniversumi teke.