Võitja Vaher
Rapla Ühisgümnaasiumi lõpetas Vaher kuldmedaliga. Tartu Ülikooli lõpetas cum laude. Eesti ilmselt pikima omandireformiga seotud kohtuasja – 11 aasta pikkuseks veninud vaidluse hotelli Palace tagastamise üle – lõpetas Vaher möödunud nädalal võiduga.
Õnnelik klient Toomas Sildmäe kinkis talle pudeli Dom Perignoni, mis on sama vana kui kohtuvaidlus ehk aastast 1995. "See on sümboolne kingitus," ütleb Sildmäe. "Pudel oli aastaid tagasi ostetud ja seisis kapis. Ma teadsin, et õiglus võidutseb."
Vaherit iseloomustab ta mehena, kes "ajas neid asju rahulikult ja põhjalikult ning esitas argumente veenvalt, väga veenvalt".
Viktor Kaasik, kes kaitses 11 aastat vastaspoolt ja pidi lõpuks vastu võtma kaotuse, ütleb tunnustavalt: "Toomas on sümpaatne kolleeg. Ta on noorema põlvkonna advokaatide seas vaieldamatult üks parema peaga kolleege, kui mitte kõige parema peaga."
Ekspressi dividendimiljonäride edetabelites on Vaher kenasti sees olnud. Mullu 5 655 000 krooniga, kusjuures märkisime, et "tema tugev külg on kohtuvaidlused ja pankrotiküsimused. Tema kõige hämmastavam võit on see, et vanad kalad Jüri Raidla, Sven Papp ja Raino Paron võtsid noore mehe oma advokaadibüroos võrdseks osanikuks".
Ameerikalikku ühiskonda, kus iga väiksemagi asja pärast kohtusse kaevatakse ja kus advokaadid teenivad võidu korral uskumatuid summasid, ta Eestile ei soovi: "See on ühiskonnale tohutult koormav. Protsessid on keerulised ja kallid. Seda saab lubada endale ainult rikas ühiskond."
Juurat võrdleb Vaher matemaatikaga – mõlemad on loogilised. Üks seadus haakub teisega ja vastupidi.
Kõrvalt vaadates paistab ta rahulolev. Tunnistab: "Olen saanud teha seda, mida ma oma arust hästi oskan, ja olen saanud seda teha palju."
Vaheri klientideks on olnud Tallinna linn (vaidluses erafirma vastu, kes tahtis kooli tänavale tõsta), arvutifirma Oracle (vaidluses, kas filiaal võib osaleda riigihangetel), haigekassa (vaidluses vähihaige Marge Valdmanniga), riik (vaidluses tankeri Alambra omanikuga) ning paljud teised ettevõtted ja asutused.
Üks tähtsamaid võite tuli mullu ja seda kogu Eesti investorkonna jaoks. Vaher kaitses suurärimees Heldur Meeritsa huve, kes vaidles teise suurettevõtja Jüri Käoga, kuna too tampis Liviko ülevõtmisel väikeaktsionäride õigused jalge alla. Vaher tegi kohtule selgeks, et äravõetud aktsiate hüvitamisel ei saa lähtuda ainult raamatupidamislikust väärtusest või mineviku turutehingutest, vaid peab kasutama moodsamaid hindamisvõtteid, mis kirjeldavad vara väärtust õiglasemalt, tulevikku vaatavalt.
Vaher esindab ülemaailmset noorte advokaatide ühingut Eestis. Teda iseloomustatakse sõnadega "aus,", "tark", "mõtleb süsteemselt", "oskab keerulisi asju lihtsaks mõelda" jne.
Raino Paron, kolleeg RaidlaRoschieri büroost, lisab: "Vabal ajal on Toomas pühendunud surfar ning mootorrattur. Toomase pere suvised marsruudid kulgevad tihti mööda Eesti rannikut tuult otsides ning tavaliselt liigutakse kahel sõidukil – pere ja surfivarustus autos ning Toomas oma punasel Honda mootorrattal."
Vaher on vabaabielus, tütre isa.
Ta pärineb Valtust Rapla lähedalt. Ülikooli ajal töötas abiprokurörina ning mängis oma kooliaegse bändiga pidudel, et äraelamiseks raha teenida.
Õigupoolest võiks see lugu kanda ka pealkirja "Trummilööja saatus", sest Vaher soovis õppida löökriistamängijaks, aga Pärnus Otsa kooli filiaalis ei võetud teda jutule, sest noorhärral puudus laste muusikakooli diplom.
1992. aastal Tartu Ülikooli astudes tahtis ta õppida politoloogiat, kuid keegi naine dokumentide vastuvõtu lauas avaldas arvamust, et "ei tea, kas sellest Taagepera teaduskonnast üldse asja saab"... Vaher viis paberid õigusteaduskonda.
Kursusevend, eksminister Ken-Marti Vaher: "Ülikooli ajal võis Toomas võibolla mõnele tunduda liiga püüdlikuna, kuid pigem oli see minu arust tõsisele inimesele omane põhjalikkus."
Raidla büroosse sattus Toomas Vaher suvel 1994 praktikandina. "Jüri andis mulle kohe olulisi asju teha, ei pannud sekretäritööd tegema või pabereid kandma," ütleb Vaher.
Paar aastat hiljem Raidla büroosse päriselt tööle saades hakkas ta Palace’i asjaga tegelema. Tiio-Helve Blomdahl tahtis hoonet tagasi, hotellikuningas Sildmäe väitis, et tagastada ei tohi, sest enamik hoonest on ümber ehitatud. Linnavalitsuses seisukohad kõikusid seinast seina – sõltuvalt sellest, kes parajasti võimul oli. "On olnud hetki, kus tundus, et asi on tõesti hapu," tunnistab Vaher. Ta ütleb, et Palace’i juhtum oli kohati päris koormav. "Kui uus istung tuli, pidi justkui suureks eksamiks õppima."
Kuid kas kõik on ikka läbi? Kaasik räägib, et kaalub pöördumist Euroopa kohtusse. "See oli piiri peal, et kas ehitisest on säilinud 25 protsenti või 23,4 protsenti. Sellistes asjades pidanuks Riigikohus seisukoha võtma, mitte piirduma ühe reaga, et ei võta asja menetlusse! Aga see on muidugi riigi, mitte Toomas Vaheri asi."
