Vormsi on koht putuka- ja linnusõbrale
Pühapäevavormsilasena on mul kahtlemata hea meel, kui Rohukülas Sviby praamile minejate hulgas on vaid koduselt tuttavad näod ning vormsilaste autod täis nädala söögivaru. Kui suve hakul hakkab sadamasse tekkima võõraid džiipe purjus inimestega, kes haistavad Vormsis “vabaduse saart”, kuhu politsei silm ei ulatu ja kus saab rannas tümpsu põhja keerata, on mul tunne nagu “Kolme karu” muinasjutu õnnetul tegelasel, et keegi tuleb minu kausist ja minu lusikaga sööma. Mul ei ole Vormsil mingit erilist maaomandit, ja olen seal üsna uus inimene, aga saar on saar ja oma-võõra tunne on seal selgem kui kuskil mandrikülakeses.
Mulle meeldib Vormsi just sellepärast, et seal on võimalus veeta päev nii, et vastu ei tule ühtki inimest, kõige vähem võõraid: pigem eksib saarel uitaja teele mõni loom, kits või rebane, rääkimata konnadest, madudest, lugematutest lindudest ja putukatest. Vormsil on veel vaikust ja võimalust olla rannas või metsas üksi, et lihtsalt uurida, mis kõik olemas on ilma inimeseta – võimalus, mis näiteks Saaremaal on massiturismi arenguga kadumas. Suvi pole Vormsil pühapäevavormsilase jaoks parim aeg ja mina igatahes ohkan õndsusest, kui suvi läbi, rannad tühjad ja praamigraafik taas sügiseselt harv. Sügisel lindude lahkumise ajal on Vormsi parim paik, et kogeda sookurgede karjumise saatel eksistentsi suurust või midagi muud ülevat, vastavalt meeleolule.
Vormsil on turismiarendaja seisukohalt seega arenguruumi ja vaba nišš: müüa rahu.
Ma saan aru Vormsi püsielanikest, kes turismiga tegelevad: külalised on vajalikud, et elatist teenida ja mida rohkem, seda uhkem. Oma mõõtmetelt ja vaimulaadilt on Vormsi tegelikult paras jalgrattaturistile: auto võib vabalt jätta Rohukülla – hoiab raha kokku ja paar päeva saarel ringi sõita on hea füüsiline trenn ja vaimne lõõgastus. Muide, Sviby sadamas on rattalaenutus, nii et oma jalgratta puudumine ei takista rohelist turismi. Ööbida saab Vormsil telgis, ametlikke telkimisplatse on mitu, või kes mugavusi soovib, siis Hullos Elle-Malle pansionaadis, Rumpos Norrenda puhkemajas, Hullo trahteri külalistemajas (lähemalt vt. www.vormsi.ee ). Igal juhul tasub arvestada, et söögikohtadega on Vormsil lood kehvad, peale Hullo trahteri ei ole ette teatamata võimalik einestada kuskil. Vahel on lahti talupood Svibys, kust saab taevalikke sepikuid, muidu saab süüa ja juua osta Hullos kahes poes.
Vormsil liivaseid supelrandu ei ole, vesi on madal ja enamasti põhi mudane või kivine. Kohalikud ujuvad Sviby sadamakailt peakat hüpates, mis on muidugi keelatud. Põhjaranniku Borrby rand meenutab ehk kõige enam turistipärast supelranda, ehkki on pigem linnu- kui inimeseparadiis kivide ja kõrkjatega. Kui randa eksib mõni jõmm skuutriga, siis vaid Sviby sadamas või Saxbys, nii et rannad on meil veel vaiksed. Kuna Vormsi rannad on suures osas rahvusvahelised linnukaitsealad, on masinatega müristamine tegelikult ka keelatud. Sviby sadamas saab sõudepaate laenutada, et madalas lahes ringi sõita.
Mida Vormsil vaadata: kindlasti Hullo kena restaureeritud kirik ja rõngasristid surnuaial, rannarootslaste muuseum Svibys, Saxby majakas ja rannik, Rälby küla, kus on ehk taastatud talude ja uute majade kontsentratsioon kõige suurem.
Kes taimi, putukaid ja linde tunneb, sellele on Vormsi aga tõeline varaait.
Mina igatahes vaatan sõbrasilmaga neid põhiliselt soome või rootsi päritolu linnu- ja putukauurijaid, vanemaid pisut veidra silmavaatega onusid, kes tulevad saarele vaikselt, binoklid ja igasugused muud vaatlustarvikud õlal, ja marsivad rivis mööda võsa nagu skaudid, et imestada, mis siin kõik veel alles on, mis tsiviliseeritud Euroopas kadunud.
Barbi Pilvre
