Sellise peibutustekstiga kutsus NO99 eile pressikonverentsile, kus ettevõtmist laiemale ringile tutvustati. Päev varem said Tiit ja Ene-Liis Ekspressi ajakirjaniku peal testida, kuidas uue partei loomise sõnum kohale jõuab ja milliseid reaktsioone see keskmisest paranoilisemas kuulajas tekitab. 

Tiit alustab tiivustavalt: “Eestis on 1,4 miljonit inimest. Eesti võimuparteides on 40 000 liiget, kuldne reegel on, et igas parteis on keskmiselt 100 aktiivset liiget, otsustamisse on kaasatud nii kümmekond inimest – ehk siis, täna on nii, et vali keda tahad, sa saad ikka needsamad inimesed.”

Ene-Liis jätkab sama veenvalt: “Kuna Keskerakond on nii ettevaatamatult kogu aeg küsinud, et kes siis veel, arvates, et keegi ei vasta, siis me mõtlesime, et vastame siis ära. Nad peavad iseenesestmõistetavaks, et kes siis veel kui nemad. Aga on ka teisi tegijaid. Meie.”

Tiit jätkab: “Oleme rääkinud lõputu hulga suurärimeeste, endiste ja praeguste poliitikute, riigiametnike, PR-meestega, et kuidas see poliitmaastik toimib. Ja mida rohkem me uurisime, seda õõvastavamaks pilt läks – see, millest meedia kirjutab või millest ta kirjutada saab, ei ole isegi mitte jäämäe veepealne osa vaid … jäämäe pealmine kiht. Ja varsti pole äkki enam sedagi… Teatril on võimalus minna kaugemale – meil on võimalus rääkida ausalt, jagada seda konfidentsiaalset infot, mida me kogunud oleme. (Teater oma allikaid avaldama ei pea – Toim.) Asja kunstiliseks väljundiks on erakond “Ühtne Eesti” ja kõik, mida me nüüd tegema hakkame, on põhimõtteliselt erakonna reklaamikampaania.”

Saan eksklusiivse võimaluse kuulata esimesena ka uue erakonna hümni – ükski suurkogu ei saa ju ilma ühislaulmiseta mööduda. “...käes on aeg… pea valge laev… läbi tulest ja veest… Eesti eest...” Reklaamipinnad kattuvad ilusate noorte NO99 näitlejate näopiltidega valimisplakatitega – neilt portreedelt pole olnud tarvidust aastakümneid maha photoshop’ida, kõigest sinimustvalge põsele kleepida. Erakonna noortekogu esimees on muidugi ainus seni erakonnastumata eks-ninja Lenna Kuurmaa (“Kes siis veel,” pilgutab Ene-Liis silma). Kuidagi liigagi tuttavad on need mänguvõtted.

“Ragbiväljakule tulles tuleb mängida ragbit, mitte tennist,” ütleb Tiit. “Uurimegi praegu just kõiki erinevaid lähenemisi ja Keskerakond kasutab inimesteni jõudmiseks teatavasti maailma parimate PR-meeste abi. Nagu lubatud, kasutame meiegi siitpeale ainult poliitilist retoorikat,” kinnitab Tiit ja jätkab: ““Ühtse Eesti” ühe ellukutsujana arvan aga, et Eesti-suguses väikeriigis pole tegelikult mingit põhjust seda mudamaadlust kaasa mängida, selle areeni võib lihtsalt sulgeda, jättes praegused maadlejad sinna omavahel kähmlema. Eesti on suurem kui need 40 000 parteistatud inimest. Me teeme oma mängu ja mängime seda. Tuleb võtta ainuvõim ja ainuvastutus. Sellist juttu ei ole, et näed, tahtsime küll, aga koalitsioonipartner ei lubanud, mis on üks põhilisi valesid, millega praegu valijat petetakse.” 

Elu on ärksamatele peadele muidugi õpetanud, et uus särav värske liha on paari aasta pärast samasugune luitunudhall korrumpeerunud poliitprostituut nagu kõik ülejäänud. “Uued tulijad” on süsteemi loomulik osa, aga miskipärast valija ikkagi ootab seda valget laeva… “Meil hakkab kodulehel www.eestieest.ee ilmuma videopäevik nimega “Valimiskool”. Esimese tunni teema on näiteks Eesti erakondade struktuur, mille poolest need omavahel erinevad, milliseid demokraatia vorme on seal üldse võimalik harrastada. Näiteks Reformierakond – kui tavaliselt on erakonnas, ütleme, iga kahe aasta järel kümneid eri üksuste valimisi, siis tugeva struktuuriga Reformis toimuvad põhimõtteliselt vaid kahed vabad valimised. Aukohus ka “määratakse” – mis mõttes määratakse? Valija peab selliseid asju teadma ja just selliseid asju me tahame ka valijateni tuua – oma lehekülje veebipäevikus leiavad loomulikult kõik erakonnad,” selgitab Tiit.

Ene-Liisi arvates osalevad inimesed liiga vähe poliitikas. “Tähtis on tuua rahvas osalema. Inimestel on võimalus teada saada, mis tunne on olla suurkogul, seni suletud uste taga peetud show’l. Nende 6500 osalejaga Saku Suurhallis oleme me automaatselt suurim suurkogu nagunii.”

Aprillinalja tegemiseks on pisut vara. Kuigi üheksa inimest kümnest toimetuses on veendunud, et tegemist on vahva blufiga. “Noh, vahva bluff, miks mitte, aga vaadake, mis hakkab juhtuma, ja mõelge siis, kes blufib.”