Welcome to Estonia – sütelkõndijate ja verejanuliste kaanide maa

BBCs vändatud telesaates kujutatav Eesti­maa erineb märkimisväärselt hästimaks­tud imagoloogide pildist. Brittidele on Eesti natuke napakas ning paraku mitte just tingimata külastusväärne koht.

Monty Pythoni liige ­

Michael Palin

on tuntust kogunud ka kibeda rännutaadina. Tema matkadest on valminud BBC telesarjad ja raamatud, mis vähemalt ingliskeelses maailmas on väga populaarsed. Viimase reisi võttis ta ette möödunud aastal. Nelja kuu jooksul läbis mees paarkümmend riiki, mis jäid külma sõja ajal raudse eesriide taha.

Palin kirjeldab, kuidas ta kord taipas, et on Ida-Euroopat näinud peamiselt vaid kümne kilomeetri kõrguselt lennuki­aknast. Ning et ta tunneb Hongkongi ja Indiat märksa paremini kui Londonile nii lähedal asuvat piirkonda. Viga tuli parandada ning selle tõenduseks on järjekordne telesari ja raamat “New Europe”.

Palini teekond on nagu ikka haarav kollaaž huvitavatest inimestest, kaunist loodusest ja arhitektuurist. Elamused ulatuvad seinast seina. Luksuslikule purjereisile piki Horvaatia rannikut järgneb saemehi laande toimetav susla kusagil Rumeenia pärapõrgus. Türgi Kapadookia kaljulinna vaatab ta õhupallilt, et end siis leida keset Poolat laevast, mida raudteerööbastel üles mäkke vinnatakse. Rääkimata amfiibautost, millega ta piki Doonaud seilates Belgradi siseneb ning pälvib liikluspolitsei teravdatud tähelepanu.

Kiievis kohtub ta

Sean Carriga

, kes pole mitte üksnes Leedsist pärit kõrvarõngastega tsiklihull ja vähetuntud metal-bändi The Death Valley Screamers liige, vaid ka Ukraina peaministri

Julia ­Tõmošenko

väimees. Karlovy Vary spaaprotseduurid läbib ta koos Miss Maailma

Tatana Kucharovaga

. Budapestis palutakse tal moešõu käigus catwalk’i ja Slovakkia teatrikoolis pantomiimi teha. Bosnias läheb ta demineerijatega mägedesse miine otsima ja Lätis tammikusse jaanipäeva pidama.

Lisaks armastab Palin sisse põigata väikestesse küladesse ja maitsta sealset maalähedast kööki. Kohaliku puskariklaasi ta samuti sisse ei sülita. Kõige selle kõrval leiab alati võimalusi, et anda põgus ülevaade konkreetse maa ajaloost ja identiteedist.

Kuidas näeb britt Eestit

Pole kahtlust, et telesari ja raamat toimivad päris arvestatava turismipromona. Palini vaimukused võivad mõjutada paljusid, kui aeg küps järjekordse puhkusereisi sihtkohavalikuks. Enamikus riikidest on ilmselgelt vaeva nähtud, et BBC kaamera teele jääksid muljet avaldavad kohad ning et riigist loodav imago oleks võimalikult atraktiivne.

Suvises Eestis oli Palin kolm päeva. Küsimus suurele ringile: mida näitaksite talle teie ja kus te temaga käiksite? Mis võiks olla Eesti vastus konkurentide ilupiltidele – seejuures nii, et ka ajalugu ja muu üldhariv kraam saaks kaetud? Tallinna vanalinn

Jüri ­Kuuskemaa

seltsis, paadireis Naissaarele

Tõnu Kaljuste

küüni, rustikaalne saunaõhtu koduõllega, kanuusõit Soomaal, turisti-erna metsades, õhtusöök Pädastes, mudavannid Haapsalus, rehetared ja mõisad? Et Palin võtab igas riigis meelsasti ühendust teatri- ja filmirahvaga, võiks eeldada veel suveteatri või Leigo järvemuusika külastust? Variante peaks nagu jaguma.

Vastus – ei midagi sellist. ­Tallinna vanalinna näeb ekraanil vilksamisi. Raamatus märgitakse, et vanadele tornidele pakuvad konkurentsi moodsad pilvelõhkujad. Lisaks saame teada, et linn on ärile avatud ning Raekoja platsil võimutseb wifi. Tallinn on vist ainus pealinn, millest ei anta üldse mingit ülevaadet.

Korrali ku lastetoaga vaataja-lugeja järeldab sellest ilmselt, et Palin ei taha öelda midagi halba ja libiseb seetõttu teemast üle. Eesti loodus? Nähtu ja loetu põhjal võib järeldada, et sellega on lood väga halvasti. Laevaga Tallinnale lähenedes märgib Palin, et rannik on madal ja tagasihoidlik. Hiljem mainib ta, et autoaknast on näha hooldamata heinamaad. Eraldi leiab äramärkimist Eesti kõrgeima mäe madalus, mis ilmselt teeb lõpu igasugusele kahtlusele, et siit midagi huvitavat võiks leida. That’s about it. Rohkem loodus jalus ei tolgenda.

Eesti Nokia – sütelkõnd ja kaanid

Telesaates Eestile pühendatud 15 minutit ja raamatus eraldatud üheksa lehekülge täidavad enamjaolt kaks episoodi. Esmalt läheb Palin külla Harjumaal püramiidmajas elavale ­Margusele ja Evelinile. Margusel on käsil grilliõhtu. Ainult et lihavarraste asemel hakatakse grillima külalisi.

Ettevalmistamisel on kuum rada hõõguvate sütega, mida mööda siis külalised paljajalu käima peavad. Palin tunneb huvi, kas tegemist on olemuslikult eestipärase tegevusega. Talle vastatakse, et üldse mitte, pigem vist indiaanlaste ja viikingite hobiga. Tule ümber kogunenud inimesed naeratavad viisakalt, kuid jahedalt. Üldiselt tundub valitsevat nõutus, mida teha tuleks. Kuumad Eesti mehed seisavad, vaikivad ja põrnitsevad hääbuvat leeki.

Kolm tüüpi taovad trumme. Nad tunduvad olevat veidi enam kui loomulikul viisil lõõgastunud. Margus keerutab aeg-ajalt pea kohal kummivoolikut. Isegi leedukad ei suudaks eestlaste kohta paremat sketši välja mõtelda. Maja ees on rivis Volvod ja Saabid. Ainsad, kellel tundub lõbus olevat, on pererahva kuueaastane poeg ja tema kambajõmmid.

Vahepeal vestleb Palin perenaisega, kes püüab talle seletada püramiidmajas elamise eeliseid. Ei taha õnnestuda. Kogu situatsioon hakkab meenutama mingi sekti kogunemist. Õnneks saavad siis söed valmis ja neil kõndimine võib alata. Palin seekord passib.

Teine kandev lugu on hirudoteraapia ehk ravitsemine kaanidega. Palin annab end Loksal asuvas raviasutuses matroonliku Ljudmila ja kolme Peterburist ostetud kaani hoole alla. “Small striptease!” nõuab Ljudmila ja kauge külaline vabaneb särgist. Kaanid asuvad asja kallale ja muutuvad ajapikku üha suuremaks. Paarikümne minuti pärast on nad end küllastumiseni täis imenud. Ljudmila on rahul. Tundub, et ­Michael Palin meeldis kaanidele. Kas tunded olid ka vastastikused, jääb segaseks. Igatahes sõidab saatejuht Tallinna tagasi ja joob selle peale kohe rohkem kui kaks klaasi veini hotelli St Petersburg restoranis.

Hotelli juhatajaga (kes on muide üks väheseid Eestis kohatud inglise keele oskajaid) areneb tal õpetlik vestlus seoses venelaste raske eluga Eesti Vabariigis. Taanlasest juhataja teab rääkida, et Eestis on 10 000 kodakondsuseta venelast. Venelased on riigis üldiselt madalama sordi elanikud ning olukord teeb tõsist muret Euroopa Liidule, kes olukorda ka aktiivselt käsitleb. Õpetatud sõbra tähendamissõnad jäävad Palinile hästi meelde, sest hiljem nimetab ta venekeelseid transporditöölisi nähes, et hi-tech-fännidest eestlased ilmselt enam selliseid lihtsaid töid teha ei taha.

Mis veel? Palin külastab Viinistut ja vestleb

Jaan Manitskiga

Eesti ajaloost. Viimasel päeval sõidab Tartu Wilde kohvikust läbi põigates külla setu memmedele ning astub läbi ka Võrumaal asuvast Metsavenna turismitalust. Aga need teemad enam telesaatesse ei mahu ning ka raamatus paigutatakse nad ilusasti kahele lehele ära. Siis ületab ta Läti piiri inglase silmale naljaka nimega piiripunktis Ape ja lahkub vasakule ära.

Sõnaga, Palini Eestimaa erineb märkimisväärselt sellest, kuidas seda kujutaks mõni hästimakstud imagoloog. Tema Eesti on natuke napakas paik ja paraku mitte just selline, mida tingimata peaks külastama.