Areen
02.04.2023, 17:44

Me kõik oleme ühed parajad trendihoorad. Kuhu jääb autentsus?

 (35)

Kärt Hammer arutleb autentse rõivastumise võimalikkuse ja võimatuse üle.

Kärt Hammer
KAS MÄNG: "Ehk on see kõik hoopis psühholoogiline mäng, kus pidev kestade muutmine vabastab tema kandja mingist teadvustamata ikkest."
KAS MÄNG: "Ehk on see kõik hoopis psühholoogiline mäng, kus pidev kestade muutmine vabastab tema kandja mingist teadvustamata ikkest."
FOTO: Kärt Hammer | Eesti Ekspress

Moodsa maailma meeletus kontseptuaalses onaneerimises ei ole kõiksugu esteetiliste ja ka täiesti suvaliste, tähtsusetute nähtuste nimetamisel või pealkirjastamisel otsa ega äärt. Iga kunstisuund ja loominguline alaliik püüab närviliselt end kuhugi paigutada, tingimata midagi öelda. Pressida välja vastuseid viimsestki savitükist või väljaheitest. Aristotelesel oli õigus – suur osa maailmast on tegelikult mõttetu praht, mis ei vaja nimetamist ega pikemat analüüsi, sest kui me kõike määratlema hakkame, siis see kaotab oma tähtsuse.

Ent maailma tühisus tekitab teatud oludes pöördvõrdelise efekti ning sunnib inimesi vastupidiselt käituma. Inimesed, eriti uued tundlikud generatsioonid, ei suuda leppida sellega, et nothing really matters, ning mängu tuleb mingit laadi intensiivne eimillegi ületähtsustamise vajadus. Ühed on über-woke ja teistel hakkab pea valutama. Jah, muidugi tuleb olla tähelepanelik, kriitiline ja maailma suhtes kõikehõlmavalt mõistev, aga sellises paatoses kipub realistlik konstruktiivne kriitika kaduma minema, sest meid hakkavad segama emotsioonid, kompleksid ja traumad. Isikliku valu tähtsustamine valatakse ebarealistlikku vormi.

Kommenteeri Loe kommentaare (35)
Delfi
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid