Asti – magusaid mulle mõnulemiseks

Arne Pajula käis Astis ja nautis seal lisaks kohalikule vahuveinile ka Paliot.

Reisi alustades oli selge, et tavakohase veinidegusteerimisega seekord ilmselt tegemist ei tule.

Tavaline, teate küll, on selline, umbes viitkümmet veini ja vähemalt kahte viiekäigulist söömaaega päevas hõlmav maraton. Teatud mõttes oli mul õigus ja teatud mõttes mitte. Itaalias ei ole ilmselt võimalik külalisi vastu võtta ilma nende eest totaalselt hoolitsemata. Seega süüa sai hästi. Lisaks avanes võimalus ka oma kätega süüa teha. Kuid mõistagi oli Asti vahuvein kogu külaskäigu aluseks.

Rikas, rõõmus ja kihisev

Asti kujutab endast magusat ja suhteliselt väikese alkoholisisaldusega vahuveini, mis sünnib valgest muskaatviinamarjast. Saavutamaks täiuslikult õrna ja mahlakat ning aroomiküllast veini, on korjejärgse pressimisega tohutu kiire. Nii ongi see veinitootmise esmane etapp viidud veiniaedadele võimalikult lähedale. Valmis mahl jahutatakse ja analüüsitakse ning seejärel veetakse suurte tsisternautodega veinitehastesse, mis paiknevad kohalikes väikelinnades. Tihti samas kohas, kus nad kunagi XIX sajandi keskpaiku asutati, et valmistada “Asti šampust”. Omanike põlvkondi loetakse kokku neli või viis, aga õnneks ei ole senini muutunud Asti vahuveini peamine veetlus – magusus ja rõõmus elegantsus, millele mullid lisavad ülevust.

Selline lihtsalt arusaadav vein on mõistagi populaarne veinivõhikute ja algajate nautlejate hulgas.

Nii kuulasingi mõningase õudusega uudiseid sellest, et Asti populaarsus Hiinas ja Venemaal kasvab tohutu kiirusega. Halvemal juhul toob see kaasa hinnatõusu ja veelgi halvemal juhul kaob Asti Eesti poodidest. Õnneks esialgu veel nii ei ole. Asti ajaloos väga olulise suurtootja Gancia ekspordijuht oli vägagi huvitatud Eesti turust, sest mõne kuu eest jäi ta ilma maaletoojata. Gancia olulisus sai kohapeal päris hästi selgeks, sest tegemist pole mitte ainult esimese “Asti šampuse” tootjaga.

Osutus, et ka tänapäeval jätkatakse uue otsimise teel ja nii maitsesin ma esimest korda elus aastakäigu Astit, mis oli lisaks ka tammevaadis kääritatud. Täieliku üllatusena tundus  see Asti veelgi täiuslikuma ja puhtama muskaadina, kuigi ootasin hoopis tammist vanillipahvakut. Selline sügavale tootmise algusaegadesse tagasivaatav tehnoloogia tundus igati kiitust vääriv. Teise uudisena pakuti maitsta ka Modonuovo nimelist Astit, mis, nagu nimigi ütleb, on uuemoeline ehk kuivem. Rikkad ja edasijõudnud turud on nimelt hakanud poosetama ning  ei taha enam sugugi siirast ja magusat jooki. Muudatuste tegemiseks oli esmalt vaja muuta Asti valmistamise reegleid, mis nüüdseks lubavad ka tavakohasest 7,5 protsendist kangemate vahuveinide valmistamist. 10% alkoholi ja kuivem stiil meenutas mulle häirivalt Ungaris valmistatavaid  muskaatvahuveine, mida saab poest kaks-kolm korda odavamalt. Aga jäägu rikastele epateerivatele ameeriklastele siis pealegi selline Asti.

Viimase uudsusena saime degustatsioonide käigus maitsta ka hiliskorje Astit. Kangem, kuid tänu suuremale suhkrusisaldusele ikka tüüpilise magususega või magusamgi mesine nektar oli omamoodi põnev, kuid üheks puuduseks oli väiksem happesus, mis muutis joogi nautimise suhteliselt lüheldaseks toiminguks – kui palju te suudaksite endale vedelat mett sisse valada?

Neljanda versioonina maitsesime ka spetsiaalselt Venemaa jaoks loodud Astit, mis paistis silma eeskätt oma pudeli erilise väliskuju poolest. Aroom oli joogil muskuslikult pealetükkiv ning maitse magusam ja rammusam, sest kui uus-venelased on sellise pudeli eest nõus kõrtsis maksma šampanjaga võrdse hinna, siis peavad nad ju kõike ikka täie raha eest saama. Minul saaksid solvatud nii rahakott kui ka maitsemeel.

Paliol saab Asti kokku

Itaalia linnades on kombeks korraldada ajaloolisi jõukatsumisi, mille üldnimeks on palio. Võistelda võib mäkkejooksus, lippude loopimises ja ratsutamises. Palio d’Asti kujutab endast ratsavõistlust, kus võistlevad hobused. Ratsanikud on mõistagi olulised, kuid selleks, et hobuste tegelikud oskused ja energia reaalselt esile tuleksid, ei ole ratsanikel ei sadulat ega ka kannuseid. Võistlustel on pikk ajalugu ja selge taust. Nimelt oli kunagi Asti üks ääretult rikas linn Itaaliast põhjasuunas mineval kaubateel, kus tegeldi eeskätt kaupmeestele finantsteenuste osutamisega (maakeeli rahalaenamisega). Rikkus toob aga kaasa lahkhelid ja nii ehitati linna sisse linnaosade vahelised müürid ja nende sisse erakindlused. Tänased linnaosad järgivad põhimõtteliselt sajandite tagust jaotust ja võistlus käibki linnaosade ning lähikülade vahel.

Kokku osaleb Asti paliol 21 hobust, kes peavad saama stardiks ühele joonele ja seejärel jooksevad kolm ringi linna peaväljakule rajatud rajal. Korraldatakse kolm eeljooksu, igas seitse hobust, ja finaal üheksale hobusele. Võidab linnaosa, kelle hobune esimesena ületab lõpujoone. Tundub lihtne, kuni näed otse oma silme all kurvis võitlevaid hobuseid, kellest esimese ratsanik kaotab tasakaalu ja kukub seljast otse järgmise hobuse kapjade alla. Just selliseks puhuks ongi reegel, et võistleb hobune, sest kui ratsaniku kaotanud hobune jätkab jooksu, võib ta ka võita. Sedasi juhtuski möödunud aastal. Seekord olid kukkumised peamiselt eeljooksudes, kuid ka finaalis sai kolmanda koha hobune, kes oma segava juhi oli maha raputanud. Enne ratsutamist toimus linnaosade paraad, kus ajaloolistes kostüümides võltssenjöörid demonstreerisid oma võltsrikkusi ja kohalikud trummilööjad ning lippudega žongleerijad oma tegelikke oskusi. Kirev, ilus ja kärarikas. Rajaäärsetel tribüünidel oli vaatamata 50eurosele piletile kohal igaüks, kes selles 40 000 elanikuga linnas endast midagi kujutas, enamasti koos perega. Mõistagi valati kõigile soovijatele Astit just nii palju, kui hing igatses või väärikus lubas, see oli hinna sees.

Ise olen juba ammu leidnud, et vanemate daamide sünnipäevaks pole külakostiks kaasa võtta midagi lihtsamat ega sobivamat kui pudel (eelnevalt korralikult jahutatud) Astit.