HILINE LÕUNA: Kell kaks on suurte akendega pisikestes restoranides järel vaid üksikud sööjad. Liisa Talving
Jõuan Bretagne’i piirkonna pealinna Rennes’i reede hilisõhtul. Et linnast läbi sõites paistsid mõned söögikohad veel lahti olevat, kiirustan hotelli pikemalt süvenemata vanalinna kitsastele vihmast märgadele tänavatele. Harilikult üliõpilastest tulvil vabaõhukohvikud on täna hõivatud üsna hõredalt. Prantslastel on riigipüha ja pikk nädalavahetus, mistõttu enamik on linnast välja sõitnud.


Õnneks leidub paar pisikest hubast bistrood, kus hilised külastajad keha saavad kinnitada.


Elava kaminatule taustal ja punaseks värvitud puitraamidega akendest öist tänavat jälgides teen tutvust kohaliku köögiga.


Tänaseks üle kogu riigi populaarseks saanud pannkookide sünnipaigaks peetakse just Bretagne’i, mis hõlmab Prantsusmaa loodeosas, Inglise kanali ja Biskaia lahe vahel asuva poolsaare. Imeõhukesi soolaseid tatrajahupannkooke tuntakse nime all galette ning pakutakse kõikvõimalike täidistega – juustud, singid, seened, mereannid, sibul, muna, krõbedad vorstikesed andouillette’id. Loomulikult ei puudu menüüst ka magusad crêpes’id, ent galette’e valmistatakse hoopis teistsugusest taignast.


Millest täpselt, ei õnnestugi välja selgitada, sest iga kokk peab täpset koostist oma saladuseks.


Kosutava kehakinnituse kõrvale tasub maitsta teist kohalikku spetsialiteeti, madalas laias savitassis serveeritud õunasiidrit. Et veinitootmist siinkandis suurt ei esine (kui mõned Loire’i jõe äärsed tootjad ja nende muscadet välja arvata) ning kangem lokaalne toodang mahub peamiselt aperitiivi üldnimetaja alla (nt kir ja kalvados), siis ongi siider nii Bretagne’i kui naabruses asuva Normandia piirkonna levinuim keelekaste.


Hommikusöök on prantslastel lihtne ja üksluine, sest tegemist on päeva kõige ebaolulisema söögikorraga. Pikk sai või krõbedad croissant’id, tugevamaitseline juust, apelsinimahl ja piimakohv on peamised komponendid mitte ainult iga hotelli, vaid ka perekonna hommikusöögilaual. Ei mingeid võileibu, putru ega salateid, Inglise hommikusöögist rääkimata. Äärmisel juhul lisandub nimetatule vaid jogurt, natuke moosi või tükike kohalikku imehead soolavõid. Pisikese kägiseva trepiga perehotelli restoranis pakutakse siiski veel üht traditsioonilist rooga, pudingilaadse koostisega, õuntest valmistatud kooki far breton, mida kohalikud söövad enamasti küll magustoiduks, mitte hommikueineks.


Edasi võtan suuna põhja, ranniku poole. Pikki sirgeid teid saadavad kahel pool sügavkollased sinepipõllud, kividena teeäärt palistavad sajad lambad ja lumivalged lehmad. Autoaknast paistavad maalilised külad, kus kivimajade seinu katavad luuderohi ning roosipõõsaste värvilaigud. Vihma sajab. Siis hakkab silmapiiril kummituslikul moel läbi udu paistma regiooni tuntuim vaatamisväärsus, Mont St Michel.


Nagu öeldud, on prantslastel kolm vaba päeva, mis tähendab, et siseturism on rannikualal täies hoos. Suur osa avastab kodumaad autokaravanidega, teised pereautodega, kuhu lapsed ja pikad saiad ilusti ära pakitud. Nii laotatakse piknikulina sageli spontaanselt maha tee ääres, seatakse end istuma puust lauakese taha pargis tulbipeenarde vahel või võetakse mahlakas baguette näppu ajaloohõngulise müüri peal jalga kõlgutades. Ühel või teisel moel kumab kõikjalt läbi prantslaslik toidunautlemise kultuur.


Mont St Micheli külastamisaeg on piiratud, sest ligipääs se llele saareiludusele on seotud tõusude ja mõõnadega. Kes liialt venitab, ei pruugi saarelt kiiresti tõusnud veetaseme tõttu enam tagasi pääseda – ega leia ka autoparklas eest oma neljarattalist sõpra, vaid ainult merevee.


Tõusude ja mõõnadega on seotud ka bretooni köögi suurim au ja uhkus – austrikasvatus. Parima ülevaate sellest annab Mont St ­Micheli ja St Malo vahel asuv maaliline mereäärne linnake Cancale. Räägitakse, et Cancale’i austreid leidus ohtralt Julius Caesari söögilaual, neid transporditi Louis XIV käsul iga nädal Versailles’ lossi ning Napoleon olevat neid kaasa võtnud koguni oma sõjaretkele Venemaale.


Tänapäeval eraldab silm esmalt kalda ääres merevees kümneid ja kümneid raame, kuhu tõusuvesi austrid toob ja kust need mõõna ajal väikeste rehadega kokku korjatakse. Seejärel vinnatakse austrid spetsiaalsetesse metallvõrest kastidesse, tõstetakse traktorile ning edasi liiguvad need juba toidulauale. Lahesopi äärde üles seatud lauakestelt saab austreid osta ja need kohapeal püstijalu sidruniga alla luristada. Teine võimalus on välja valida mõni pika promenaadi äärsetest väikestest mereandide restoranidest ja sinna sisse astuda. Lõunasöögiga ei tasu muide pikalt viivitada, sest prantslased einestavad üsna kindlatel aegadel ning näiteks juba kell 2 on enamik restorane kuni õhtuni suletud.


Suurte merele avanevate akendega pisikeses restoranis ei ole üleliia rahvast. On mõned sõpruskonnad, paar peret ning kaks keskealist härrasmeest oma väärikate emadega.


Alustuseks pakutakse maja poolt väike kausike mereannisuppi, mis oma kreemja koostise juures meenutab rohkem kastet ja viib keele alla. Keelt läheb siiski veel edaspidigi vaja, sest parim on alles tulemas.


Eelroaks valin muidugi austrid. Siin aga ei serveerita neid mitte sidruniga nagu õues, vaid hõrgu punase veini äädika ja hakitud sibula kastmega, mis oma ootamatuses rooga ometi imeliselt täiustab. Pearoaks on soolvees keedetud ja hakitud sibulaga üle külvatud karbid – teine suurem kohalik mereprodukt austrite järel. Sellega harmoneeruvad hästi krõbe sai kohaliku soolavõiga ning Loire’i jõe äärest pärinev kerge valge kuiv vein.


Menüüst leiab muu hulgas veel ehtprantslaslikud teod majoneesiga, tursafilee või ja ­äädika kastmes (beurre blanc) ja vängemaitselise häguse kalasupi küüslaugusaiaga. Neljanda käiguna võib valida näiteks magusa keeksi vanillikastme ja sidrunitarretisega, regiooni traditsioonilise koogi far breton ploomidega või klassikalise suussulava crème caramel’i. Lõunale aitab punkti panna kange must kohv trühvlitega, mida kohalikud härrasmehed vürtsitavad sõõmukese kalvadosega.


Hiljem rannapromenaadil jalutades põikan sisse kohalikku toidupoodi, kus on müügil palju merega seonduvat, aga ka muud Bretagne’i päritolu toidukraami. Ostukorvi leiavad tee marineeritud vetikad, meresool basiilikuga, meresool rosinatega, sinep mererohuga, soolavõi, rammusad suitsutatud lihalõigud, kolme sorti juustu, kohalik piim, mis meenutab pigem keefirit või hapupiima, ning armsad karbikesed klassikaliste koorekommidega. Juustuletis läheb kõige kauem aega, sest müüjannal (ega ka ostjatel) pole kiiret kuhugi ning iga kliendiga tuleb pikalt juttu ilmast, päevauudistest ja pereliikmete käekäigust.


Väljas on samal ajal taas sadama hakanud. Tänav on tühi ja inimesed valgunud hubastesse kohvikutesse, ku s sooja aitavad hoida kuum kakao ning külluslik tarte tatin vahukoorega. Veetase on ootamatult tõusnud ja jalgtee, mis alles 15 minutit tagasi väikesele saarekesele viis, on äkki vee alla mattunud. Viimased hättasattunud vinnatakse saarelt paadikesse, mis jõuab randa sama kiiresti kui madalad tumedad äikesepilved. Muutlik ilmastik ei näi aga kedagi heidutavat. Vastupidi, nüüd on jälle põhjust õuetööd hetkeks sinnapaika jätta ja aurava tassi ümber juttu ajada.


Söömine on nauding, selles on prantslased üdini veendunud. Sama kinnitab ka mu kohalik teejuht, kes hiljem, oma kodulinna tutvustades, näitab mulle ära kõige tähtsamad paigad: “See siin on minu kirik, see minu juuksur – ja siin minu boulangerie.”