Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, saab vaidluses siiski kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Vaidluse puhul poolte vahel lepingu olemasolu üle on siiski võimalik tugineda ka muudele asjaoludele, nt sellele, et lepingupool tasus pikema ajavahemiku jooksul tema kodusele aadressile saadetud arveid. Arveid esitati lepingulisel alusel ja arvete maksmine oli võimalik üksnes arvetel kajastatud andmeid kasutades.

HansaLaw Advokaadibüroo advokaatidel on kogemus erinevate isikute esindamisel e-identimise ja e-tehingute üle peetud õigusvaidlustes ja nad juhivad tähelepanu nüüdisaegses digimaailmas iseenda e-identimisvahendite hoidmise kohustusele. E-identimise vahendid, võtmed ning koodid on oluline vara, mille saatus peab omanikule igal ajal teada olema.

HansaLaw Advokaadibüroo
vandeadvokaadid

Vahur Kivistik
Gerly Kask
Andres Past

Jaga
Kommentaarid