Hansalaw

Riigikohtu tsiviilkolleegium hindas hiljutises kaasuses poolte väiteid e-identimise teel sõlmitud tehingu kehtivuse üle olukorras, kus ID-kaardi ja selle PIN-koodiga võis isiku nimel olla toimetanud teine isik. Muuhulgas on antud hinnang isiku poolt digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisele, millel on Riigikohtu arvamusel kõrge hoolsuskohustus, ja selle kohustuse rikkumise võimalikele tagajärgedele. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik Riigikohtu hinnangul möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine. Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131).

Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, saab vaidluses siiski kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Vaidluse puhul poolte vahel lepingu olemasolu üle on siiski võimalik tugineda ka muudele asjaoludele, nt sellele, et lepingupool tasus pikema ajavahemiku jooksul tema kodusele aadressile saadetud arveid. Arveid esitati lepingulisel alusel ja arvete maksmine oli võimalik üksnes arvetel kajastatud andmeid kasutades.

HansaLaw Advokaadibüroo advokaatidel on kogemus erinevate isikute esindamisel e-identimise ja e-tehingute üle peetud õigusvaidlustes ja nad juhivad tähelepanu nüüdisaegses digimaailmas iseenda e-identimisvahendite hoidmise kohustusele. E-identimise vahendid, võtmed ning koodid on oluline vara, mille saatus peab omanikule igal ajal teada olema.

HansaLaw Advokaadibüroo
vandeadvokaadid

Vahur Kivistik
Gerly Kask
Andres Past