Kaunviljad jagavad inimesed kahte leeri - tulisteks pooldajateks ja kõhutuule pelgajateks. Soomes kutsutakse mõnel pool hernesuppi lausa "tekilennutaja supiks". Ja põhjusega, sest kui herneid korralikult läbi ei küpseta ja neid harva tarvitad, võib kõht pärast nende söömist halvemal juhul olla punnis kui hiidlase torupill jaanilaupäeva simmanil. Minu kogemuse järgi, kes ma kindlasti nende tuliste pooldajate hulka kuulun, harjub terve inimese organism vähemalt enamiku läätsede ja ubadega päris kiiresti ja tekk ei hakka öösel hõljuma, ka mitte pärast suurema koguse söömist.

Paljudel tekib ubade puhul dilemma, kas valida konservoad või kuivatatud oad. Kuivatatud oad on kindlasti naturaalsemad ja odavamad, aga nende valmistamine nõuab rohkem aega. Samas konserv­oad on kohe kasutusvalmis ja valmistoidu maitses ei ole peaaegu mingit vahet. Kuna oad on hästisäilivad juba oma loomu poolest, siis konserveerimisel ei lisata peaaegu kunagi ka säilitus- või muid lisaaineid. Lihtsalt sool ja vesi. Ubade väärtus tervisliku toidu hindajaile on eelkõige mineraalides, taimsetes valkudes ja kiudainetes, mis kõik konserveerimist hästi taluvad. Nii võib väita, et konservoad on peaaegu sama tervislikud kui kuivatatud.

Kui oled julge katsetaja ja ei pea paljuks kuivatatud ubade-hernestega jändamist, siis kõikide sortide puhul kehtivad samad tegevusjuhised. Valmistamise lihtsustamiseks tasub oad-herned eelmisel päeval või hommikul ligunema panna. Pese oad korralikult jooksva vee all läbi ja jäta piisava koguse veega toatemperatuurile seisma. Kui sa 24 tunni jooksul mingil põhjusel ei kasuta kõiki ubasid ära, siis säilitamiseks keeda need läbi, muidu hakkavad need idanema või hapnema ja see ei ole hea. Samas keedetud läätsed ja oad säilivad suurepäraselt paar päeva külmikus.

Ubasid keetes lisa sool alles lõpus, sest sool muudab oakestad sitkeks. Happelised ained, nagu tomat ja sidrunimahl, aeglustavad tunduvalt valmimist ning seetõttu tuleb ka need lisada toiduvalmistamise lõppjärgus. Konserv­ubade puhul kogu eelnev õpetus ei kehti, neid võib enam-vähem ükskõik millal ja ükskõik kuhu lisada.

Inspiratsiooniks ja innustuseks
Proovi kiirelt küpsevaid ja mahedamaitselisi punaseid ja kollaseid läätsesid suppides, lasanjes ja karrides. Nende maitse sobib suurepäraselt kokku sibula, küüslaugu, tomati, lillkapsa, kartuli ning kana-, lamba- ja sealihaga.
Rohelised, Puy ja beluugaläätsed sobivad imehästi eelnevalt küpsetatult vokiroogadesse, suppidesse; keedetult ning sidrunimahla ja oliiviõliga maitsestatult liha ja kala lisandiks. Maitselt sobivad kokku spinati, rohelise sibula ja šaloti, porgandi, seente, tomati ja kalaga.
Kikerherned, need naljakad mammud, on väga mitmekülgsed. Peale ilmakuulsa hummuse võib neist valmistada pirukaid, võileivakatet ja kotlette. Lisada võib neid suppidesse, hautistesse, salatitesse. Kikerherned on maheda maitsega ja imavad innukalt endasse teiste toorainete maitseid, sellepärast on nendest valmistatud toit järgmisel päeval veelgi maitsvam.
Valged oad on imemõnusad mahedates püreesuppides ja salatites.
Punased ehk kidney-oad on Mehhiko toitudes asendamatud. Kuna nendes sisaldub süsivesikute imendumist vähendavat ainet, lisan neid tihti pasta ja riisiga söödavatele hautistele. Proovi ka oblikasupis või salatis koos tuunikala ja päikesekuivatatud tomatitega.
Võiubasid müüakse meil ainult konservis. Need on rammusa maitsega ja sobivad lisandiks linnu- ja loomaliha juurde näiteks koos võis hautatud sibula ning peterselliga. Lihtsalt kuumuta hakitud sibulat võis, lisa oad ja purusta ubasid veidi kahvliga. Enne laualeandmist lisa petersell.
Mustad oad on tuntuks saanud tänu Hiina musta oa kastmele. Erilise ja huvitava maitsega, jahused ning konserveeritult kergelt lagunevad oad on mõnusad köögiviljahautistes ja ka tortillade täidiseks. Sobivad väga hästi kõrvitsa, spinati, tomati ja kanalihaga.