HINNALINE SENCHA: Jaapani reegliterohke teerituaaliga austatakse tee puhtust ja nautimise õndsust.
Värvikaid legende teetaime avastamisest leidub rohkem kui üks, kuid on vaieldamatu tõsiasi, et tee kui joogi avastamise au kuulub hiinlastele. Kuulsaim lugu jutustab, et kui kord teesõõmud Hiina keisri ja herbaalmeditsiini rajaja Shen Nungi huuli niisutasid, vaimustus ta sellest, lausudes: “Ülev jook, sinu päritolu on taevalik!”
Esimesed kirjalikud andmed teetaime kasvatamisest Szechuani provintsis, ­Ichow mägedes pärinevad umbkaudu aastast 2000 eKr. Kolme Kuningriigi perioodil (aastatel 221–277) asendus vein õukonna pidustustel teega ning Tangi dünastia valitsemisajal sai teest Hiina rahvuslik jook. Sellesse ajajärku, aastasse 780, langeb ka Hiina esimese entsüklopeedia mõõtu teeteemalise raamatu “C’ha Ching” ilmumine. Lo Yu – tolleaegne õpetlane ja teeala autoriteet – oli koostanud sedavõrd hinnatud kirjatüki, et näiteks moslemid ei pidanud paljuks pakkuda raamatu koopia eest tuhandet lahinguratsut!
Olles saavutanud Hiinas populaar­suse kõrgperioodi, hakkas tee tasapisi levima mujalegi – kõigepealt Jaapanisse, Tiibetisse, Koreasse ja seejärel Kesk-Aasiasse. Euroopasse jõudis tee alles 17. sajandil.
Jaapanisse saabusid teepõõsa seemi­kud budistlike munkade ja preestrite vahendusel. Kuigi on teada, et juba aastal 705 viis õpingutelt naasev munk ­Dengyo Daishi endaga teed kodumaale kaasa, avaldas eriti tõsist mõju Jaapani teekasvatusele preester Myoan Eisai, kes tõi 1191. aastal Hiinast kaasa teeseemikuid. Tema eestvõtmisel rajati mitmeid teeistandusi, sealhulgas kuulsale Ky?sh? saarele. Ka Eisai kirjutas teeraamatu, milles ta ülistab rohelise tee tervistavaid omadusi. See mees, keda loetakse ka zen-budismi rajajaks Jaapanis, oli väidetavalt esimene, kes kasvatas teed religioossetel eesmärkidel – enne teda oli seda tehtud vaid meditsiinilistel põhjustel.
Indias alustati tee massilist kultiveerimist 1823. aastal, pärast seda kui Briti major Robert Bruce ja tema vend ­Charles olid avastanud teetaime sealsamas kasvavat kui kohalikku taime.

Kuidas eristada
head teed kehvast
Tippkvaliteediga teede lõhn (aromatiseerimata!) on sedavõrd atraktiivne, et on võrreldav lilleõite aroomiga. Hea kvaliteediga, õigesti töödeldud teelehed säilitavad oma meeldiva aroomi pikaks ajaks ja eraldavad tõmmisesse ilusa selge värvi. Teelehed peavad olema ilusa värviga, mitte tuhmid, ühtlase suurusega, eristatavad individuaalsete lehtedena. Kvaliteetne tee ei pudene kergesti, seega ei sisalda ta palju puru. Valge tee puhul peavad teepungad olema kaetud valgete karvakestega, mis varieeruvad sorditi oma suuruselt: pisikestest udemetest tuhataolise katteni.
Pakitud tee pakendilt tuleks otsida infot tee tüübi ja sordi kohta, valmistamis- ja pakendamiskoha kohta, valmistajafirma nimetuse ja aadressi ning säilivusaja kohta. Korjeaeg pakenditel enamikul juhtudel puudub, küll on seal märge “parim enne”.
Kvaliteetse tee kilo hind algab umbes viiesajast kroonist ja küünib tuhandetesse. Kalleimate hulka kuuluvad valged teed, õnneks on nad sulgkerged... Põhjuseks on eranditult käsitsi toimuv korje, väga piiratud korjeaeg ja ranged kvaliteedinõuded.

Maitse- ja lõhnalisanditega teed
Maitse- ja lõhnalisandiga teed on meilgi levinud ja paljude lemmikud. Vanimad andmed tee aromatiseerimisest pärinevad juba 13. sajandi Hiinast, kus rohelist teed hakati maitsestama jasmiiniõitega. See maitsekooslus on hetkel meiegi teesõprade armastatuim valik. Suur osa maitse- ja lõhnalisanditest on aga kasutusele võetud üsna hiljuti, 1970. aastatel Saksamaal ja Prantsusmaal.
Aromatiseerimine toimub t änapäeval pöörlevates trumlites, kus teelehed segunevad naturaalsete eeterlike õlidega, essentsidega, puuviljatükkide, vürtside ja eri lillede kroonlehtedega. Aromatiseeritakse nii rohelist kui musta teed. Euroopa seadused keelavad kasutada sünteetilisi lõhnaaineid tee maitsestamiseks.
Maitsestamata teede puhul on keelatud kasutada lõhna- ja maitsetugevdajaid.  

Kombed ja tseremooniad
Maailmas leidub tohutul hulgal tee joomise viise. Mitmesugused teerituaalid mõjuvad tänapäeva Lääne ühiskonnas ka aina rohkem teraapiliselt. Tseremooniateks saab neist kõigist nimetada siiski vaid Hiina ja Jaapani omi. Hiinas leidub teejoomise kombeid ja traditsioone, millest mõned on iseloomulikud vaid teatud regioonile, teised aga on omased kogu maale.
Eriliste teetseremooniate hulka kuulub Kung Fu tee – Fujianist pärit väga rafineeritud protseduur, mille käigus pestakse esmalt puhtaks nii teekann kui tassid, järgnevalt demonstreeritakse igale külalisele teelehekesi ja siis pestakse puhtaks ka tee! Alles seejärel tehakse joomiseks mõeldud tee valmis. Samadest teelehekestest valmistatakse 3–4 tõmmist. Kasutatakse tillukest teekannu ja tillukesi sangadeta tassikesi ning loomulikult hinnalist teed. Külalised imetlevad esmalt tee värvi, siis lõhna ja lõpuks maitset.
Sageli juuakse teed mingi kindla elusündmuse tähistamiseks. Näiteks abielludes jagab pruutpaar tassikest kanget teed, millesse pannakse ka lootose pähkel ja kuivatatud punane dattel. Sellega väljendavad abiellujad oma soovi saada lapsi ja olla õnnelikud. Kange tee sümboliseerib tugevat armastust.
Kui Hiinas keskendutakse peamiselt tee lõhnale ja maitsele, siis Jaapanis domineerib tseremoonia ise. Jaapani teetse­remoonia on kantud ­budistlikust zen-religioonist. “Cha do” puhul on tähtsal kohal kogu ümbruskonna harmoonia, mis loob sobiva atmosfääri hingerahu ja vaikuse saavutamiseks. Teejoomise rituaal “Cha-no-yu” võib kesta kuni neli tundi ja selle juures kasutatakse 24 vahendit. Veel tänapäevalgi toimivad Jaapanis teekoolid, kus on võimalik õppida austusväärset teemeistri ametit.
Eesti tarbimisharjumuste juurde tulles saab väita, et ilmselt on need alles välja kujunemas. Teadlikumad teesõbrad eelistavad ­maitsestamata, n-ö ehedaid ja tippkvaliteediga teesid. Algajad maitsekütid aga ­otsustavad sagedamini maitsestatud tee kasuks.
Tervendava tee tegemine

1. Kasutage tee valmistamiseks vaid värsket, pehmet vett. Parim variant on allikavesi või siis lihtsalt filtreeritud vesi (läbi söefiltri).
2. Ärge keetke sama vett mitu korda ega pikka aega – see vähendab vee hapnikusisaldust.
3. Võimaluse korral vältige tee jaoks mõeldud vee keetmist gaasipliidil (võib tekkida kõrvalmaitse). Kuumutage vett vaid keemiseni.
4. Delikaatsete teesortide puhul (valge tee, roheline tee) laske veel pärast keematõusmist veidi jahtuda, nii et vee temperatuur oleks vaid 70–80 °C. Liiga tuline vesi lihtsalt keedab õrnad teelehed ära ja hea maitse läheb kaduma.  
5. Jälgige alati soovituslikku teepuru kogust ja tee tõmbeaega! Pikema tõmbeaja puhul muutub roheline tee tanniinide lahustumise tõttu kibedaks.
6. Lubage endale parimat jõukohast teed!
7. Võtke endale teejoomiseks aega. Enne joomist nuusutage oma teed, äratage oma meeled. Rahulikult, mõnuga teed juues hakkate maitsenüansse järjest paremini tajuma.
8. Ärge jooge põletavkuuma teed.
9. Kofeiinisisaldusega teesid pole hea juua hommikuti tühja kõhu peale. Tundke teest mõnu pärast einet.
10. Sõprade seltsis joodud teel on hindamatu lisaväärtus!

Kõik ühest põõsast

Praegused suurimad teetootjad on India, Hiina, Sri Lanka (Tseilon), Jaapan, Formosa (Taiwan), Kenya ja Indoneesia. On väga loomulik, et suurimad tootjariigid on ka suurimad tee tarbijad. Samas on tee leidnud kirglikke austajaid üle terve maailma – miljonid ja miljonid inimesed tunnevad iga päev naudingut tassikesest teest.
Rohelise tee taimedest (Camellia sinensis) valmib nii valge, roheline, oolong- kui must tee. Selle igihalja põõsa lehtedest toodetakse neid kõiki.

Valge tee on kõige kallim ja eksklusiivsem tee. Tegemist on tipmiste lehepungakestega ja mõnel puhul ka esimese kahe lehekesega, mille alumine külg on kaetud pehmete valgete karvakestega. Valget teed nopitakse vaid paaril päeval aastas, hooaja alguses. Seda teed ei fermenteerita. Tee on kõrgelt hinnatud, sest tal on enim antioksüdantseid omadusi, ta on delikaatse, maheda lillelise maitsega ja ilma herbaalse alatoonita. Tõmmis on kristalne, suhteliselt kahvatu, õrna värvitooniga. Juues mõjub väga värskendavalt! Valge tee joomiseks soovitavad asjatundjad kasutada õhukesest ja õrnast materjalist teenõusid.
Hinnatud sortidest tasub meelde jätta Yin Zhen (Silver Needles), Pai Mu Tan, China White Monkey, Le Feng Hseng.

Roheline tee on fermenteerimata tee. Teelehti on lihtsalt närvutatud, aurutatud, rullitud ja kuivatatud nii, et nende roheline värv säilib. Sel teel on eripärane, värske ja veidi suitsune lõhn ja pisut rohune maitse. Sorditi on maitsenüansid siiski väga erinevad, eriti Hiina teede puhul. Tõmmis on rohekas, kollase alatooniga. Rohelise tee joomiseks sobivad nii portselan- kui keraamilised nõud.
Hinnatud Hiina sorte:
Lung Ching on pisut vürtsika maitsega tuntud väsimuse peletaja.
Pi Lo Chun on värske ja karge eelmaitsega, mis läheb üle magusaks järelmaitseks.
Chung Hao on hõrgult jasmiiniga maitsestatud mahe tee.
Gunpowder on jõulise, täidlase maitsega tee, millest valmistatakse mitu tõmmist.
Hinnatud Jaapani sorte:
Gyokuro Asahi on sügavrohelist värvi, maheda ja sädeleva maitsega.
Sencha Ariaket iseloomustab lilleline nüanss maitses.
Matcha Uji on tegelikult pulbristatud Gyokuro, mida valmistatakse bambusvispli abil.
Oolongteed saadakse kergelt fermenteeritud teelehtedest ehk siis kääritamine katkestatakse poolelt protsessilt. Eristatakse nn rohelisi (fermenteerimise aste 12–20%) ja punaseid (fermenteerimise aste 40–60%) oolongteesid. Tuntud on nii Hiina kui Formosa (Taiwan) variandid. Oolongteede maitse on segu rohelise tee värskusest ja musta tee kangusest, kusjuures iseloomulik on kauakestev järelmaitse. Sageli on oolongteedele lisatud jasmiini-, roosi- või apelsiniõisi, mis harmoneeruvad ses koosluses ja pakuvad toreda maitseelamuse. Hinnatud sorte:
Ti Kuan Yin on värske jõulise maitsega.
Dung Ti on kergelt teravamaitseline, tõmmise lõhn meenutab pisut ristikut.

Must tee on fermenteeritud tee. Teetaime lehed on läbinud töötluse, mille käigus muutub nii lehekeste värv, maitse kui toime. Mustast teest valmistatud tõmmise värv varieerub oranžist punakaspruunini. Maitseelamused ulatuvad üsna mahedatest sortidest kuni jõuliste, tugeva karakteriga kibe-magusate teedeni välja. Oma ergutava toime poolest (sisaldab enim kofeiini) sobivad mustad teed hästi hommikuseks ja pärastlõunaseks toniseerivaks joogiks.
Enim tuntud mustad teed on:
Assami teed – need on Indias, Brahmaputra jõe kallastel kasvavad teed, mis on kuulsad oma tugeva ja vürtsise maitse poolest. Sobivad suurepäraselt hommikuseks joogiks ning neile võib lisada nii piima, koort kui suhkrut.                                                                                            • Darjeelingi tee – seda Himaalaja nõlvadel kasvavat teed kutsutakse eriti oivalise lõhna ja hurmava maitse tõttu India teede kuningannaks. Selle tee eriomadused sõltuvad korjeajast. Maheda iseloomu tõttu sobivad nautimiseks pärast lõunat. Mis tahes lisandid (suhkur, piim jms) aga rikuvad kuningliku maitse.
Tseiloni (Sri Lanka) mustad teed on tuntud merevaigukollase värvi ja täidlase, jõulise maitse poolest. Sündinud on need teed just eurooplaste maitsemeelt silmas pidades, sobides piimaga ja hommikuti või pärastlõunaseks turgutavaks joogiks magusa koogi kõrvale. Mustade teede maitse tuleb üldse kõige paremini esile, kui kasutada tee valmistamiseks ja joomiseks keraamilisi nõusid.
Klassikaline jäätee valmistatakse ka just mustast teest. Parimad on selles rollis vürtsikad, karakteriga teed (nt Assam).