Praegu pakuvad Tallinna restoranid üksteise võidu jõulumenüüd ning isegi minul on raske otsustada, keda eelistada. Kunstihoone keldri legendaarse Kuku-klubi köögi lippu hoiab kõrgel mahlane seapraad pealinna parimate kuldkrõbedate ahjukartulitega (63 krooni) ning suurepärane sült kartuliga (32). Mõlemast portsust saab hea isuga mees söönuks. Kuid kes tahab ennast “kurguni täis õgida” nagu ennemuiste, mil Balthasar Russow Tallinna Vana-Liivimaa kulinaarseks pealinnaks pidas, leiab vastava koha Olde Hansast.

Olde Hansa on ilmselt parim keskaegse kõrtsi simulatsioon Baltimaades kui mitte terves Põhja-Euroopas (riialaste Lido on veider rahvusliku superkitši näide, aga oma nišis kindlasti Balti regiooni parim). Teenindajate aastatega kindalt omandatud rollimängud, käitumismaneerid, kostüümid, küünlavalgus ja elav musitseerimine teevad Olde Hansast konkurentsitult Tallinna menupaiga nii kohalikele kui turistidele. Hindade suhtelist kallidust kompenseerivad kõhukad portsjonid. Justkui keskaegsed menüüd petavad oma pseudoautentsuses meeldivalt ära (huvitav, mida arvab Olde Hansa menüüst keskaegse Tallinna köögi uurija Inna Põltsam?).

 Eelroaks tellitud Toomapäeva kalapirukas (68), mille salapärase kala nime ei suuda ettekandja selgitada, tuletab muidugi meelde advendiaega, häälestades valmisolekuks võimsa ja lihtsa pidusöögiga. “Rickan kaupmehe verivorstid” (125) serveeritakse hapukurgi, speldi (8000 aastat vana teravili – väga tervislik), seente, oliivide ja muude lisanditega. Oliivid olid keskaegses Tallinnas delikatess ja kartulit siis meil teatavasti ei tuntud. Peenem roog on “Raehärra von Tyri viigimarjadega metsloomalihast jõuluvorstid”, hind 172 krooni. Eriliselt šaftine ja pehme on aga 16 tundi hautatud “Wittenbergi õllesiga” (148), minu konkurentsitu lemmikpraad, mille juurde kuulub muuseas ingverikaalikas.   

Kui ma lõpetasin teise pooleliitrise meeõlle (48), tundsin, et magustoidu pean jätma järgmiseks korraks.

Olde Hansa

Vana Turg 1

Tallinn

Lahti 10-24

8 punni