Kaugbussiliiklus - ärme kasvata uut dotatsioonisõltlast!
Milline on 20 aastat Eesti bussitranspordi korraldamises osalenud ettevõtte arusaam Eesti bussiliikluse olukorrast?
Kaugbussiliikluse erilisus seisneb selles, et tegemist on ühistranspordiliigiga, mis ühena vähestest on toiminud kommertsalustel ning mida sektoris tegutsevad ettevõtted on poliitiliste tõmbetuulte ja majanduskriiside kiuste järjepidevalt arendanud. Leian, et seda on oluline tunnustada ja tähele panna. Eriti praeguses olukorras, kus maakondliku bussiliikluse elushoidmine on neelanud aasta-aastalt aina enam riigieelarvelist toetust. Selle kõrval on meil kontrastina bussiliikluse vorm, mis on toiminud ja arenenud, ilma et riik oleks pidanud seda toetusega oluliselt väetama. Eestis toimiv kaugbussiliiklus ei tee kvaliteedis silmi ette mitte ainult ida- ja lõunanaabrite pakutavale teenusele, vaid on parem ka meist lahedamal elujärjel olevate põhjanaabrite juures pakutavast.
Kvaliteetse teenuse pakkumiseks peab jaguma ka sõitjaid. Eestlased on teatavasti n-ö autousku. Eeldaks, et tüüpiline bussireisija on see, kes autoga sõitmist lubada ei saa.
Ka siin on kaugbussiliikluse areng muust ühistranspordist veidi teist rada käinud. Meie hiljutine uuring näitas selgelt, et üldiselt autolembeseks peetavas riigis kasutab kaugbussiliiklust väga suur osa elanikke – lausa 80%. Tõsi, teatud osa neist sõidab kaugliinidega vaid paar korda aastas või pole seda viimase aasta jooksul üldse teinud, kuid oluline on see, et teenusesse suhtumine on väga positiivne. Erilist heameelt teeb see, et kaugbussireisijate hulgas kasvab nn äriklientide osakaal. Bussiga sõitmist ei käsitleta enam ajakaotusena võrreldes autoga sõitmisega, vaid lisaaja võitmisena – bussiga reisides on võimalik sõiduaega kasutada töö tegemiseks või lõõgastumiseks.
Milline on T grupp AS-i roll selles?
Ligi 30 bussifirmat, kes Eestis kaugliine teenindavad, pakuvad klientidele suurepärast teenust, kuid meeldiv reisikogemus algab tükk maad enne bussiuksest sisse astumist ega lõpe bussist väljumisel. Sellele osale me oma tegevuses keskendumegi. See, kas inimene kaalub bussiga sõitmist auto alternatiivina, sõltub info kättesaadavusest ja usaldusväärsusest, pileti ostmise lihtsusest ja mugavusest, bussijaama kui reisikeskkonna turvalisusest ja hubasusest ning veel tuhandest pisiasjast.
Viis aastat tagasi, kui taasavasime põhjaliku renoveerimise läbinud Tallinna bussijaama, tuli paljude jaoks üllatusena, et bussijaam võib olla sama meeldiv reisikeskkond, kui ollakse harjunud nägema lennujaamades. Piletimüügi valdkonna poolelt näeme, et rohkem kui 50% Tpileti müügikanalitest müüdud pileteid ostetakse meie veebist. Mugav elektroonilise piletiostu võimalus on toonud kaugliinidele rohkem reisijaid. Nukker on aga see, et poliitikakujundajad usuvad, et üksnes madala piletihinna ja tasuta sõiduga õnnestub ka maakonnaliinide bussidesse rohkem reisijaid tuua. Usutakse ka siis, kui küsitlused näitavad, et sõitjad ootavad esmajärjekorras muid väärtusi: sagedamaid ühendusi ja sobivamaid väljumisaegu.
Millist mõju võib tasuta ühistransport avaldada seni hästi toiminud kaugbussiliikluse tervisele?
Teatud regionaalsetel (ja kohati üsna segastel) põhjustel korraldab riik kommerts-
alustel teenindatavate liinide kõrval osa kaugbussiliine ka nn avaliku teenindamise lepingu alusel. Mõnda lausa samadel marsruutidel. Kui riik otsustab hakata tasuta pakkuma ka seda osa avalikust teenusest, siis võib see tõesti üsna tõsiselt raputada senini hästi toiminud kaugbussiliiklust. Tahaks siiski loota, et tasuta ühistranspordi kavandajatel on piisavalt taiplikkust selle mõjuga arvestada. Riigi dotatsioon peaks ju olemuselt olema ravim põdura sektori turgutamiseks.
Mida siis tuleks teha, et ühistransporti veel rohkem sõitjaid tuua?
Olen kahe käega poolt, et tuleb otsida võimalusi, kuidas muuta ühistransport tööl käivale inimesele soodsamaks ja sobivamaks.
Kummaline on aga see, et kui riik püüab sõnades ühistranspordi eeliskasutamist soodustada ja plaanib maakonnaliinidel selle saavutamiseks teenust üldse tasuta osutada, siis näiteks seda, kui tööandja kompenseerib oma töötajale tööl käimiseks kasutatava bussi piletihinna, loetakse maksustatavaks erisoodustuseks. Tasuta ühistranspordi juurutamisel tekib hoopiski jabur olukord, kus kaugliinibussiga tööl käiva töötaja sõidukulude kompenseerimist jääb riik endiselt maksustama, kuigi pakub ise sama teenust tasuta.
Leian, et ühistranspordi eeliskasutamisele suunamiseks oleks riigi poolt oluline ja õiglane samm see, kui ühissõidukitega tööl käimisega seotud kulude tööandjapoolset kompenseerimist ei käsitletaks erisoodustusena.