Kindel kevadtähis – roheline sibul
Kui kevadel tärkava rohetukaga sibulamugul noaga pooleks lõigata, märkame tipuosast lähtuvat ladvapunga. Sellest areneb esmalt võrse, hiljem aga kitsad, ruljad rohelised lehed, mida rahvasuus tavaliselt sibulavarteks kutsutakse. Tegelikult on varre teisendiks vaid osa sibulast ehk sibulakand, sibul ise tervikuna kujutab endast muundunud võsu. Sibula lehed on mahedama maitsega, võrreldes mugulsibulaga. Kui veelgi täpsemalt maitsenüanssidest rääkida, siis lehepundi alumine valkjas klorofüllita osa on nõrgema maitsega, võrreldes ererohelise ülapoolega. Ostuks sobivadki kuni 20 cm pikkused, tugevad, värsked ja rohelised lehed. Otstest kolletunud ja olekult närbunud rohepunt tõendab kauaaegset seismist ja kuivamist. Rohelist sibulat tasub hoida jahedas, püsiva õhuniiskuse juures. Kõige lihtsam on rohelise sibula veekadusid vältida nii, et kimp keeratakse õhukesse toidukilesse ja pannakse jahedasse. See võte aitab ka vähendada külmikus sibulalõhna kandumist teistele toiduainetele. Sibulapealsete pluss on see, et töötlemiskadude arvele langeb tühiselt väike hulk algsest ostukogusest. Peenestatud rohelist sibulat tasub toidule lisada valmistamise lõpus, sest muidu kaotab roheline lisand suuresti maitse ning väheneb ka mitmete vitamiinide sisaldus.
Kõige rohkem on rohelises sibulas ikkagi vett - koguseliselt veidi üle 90 protsendi. Sibulapealsete kuivainete hulka annavad põhipanuse nii süsivesikud (keskmiselt kuni 4%) kui ka valgud (veidi üle 1,5%).
Vesine ja lahja
Tulutu on rohetukast rasvu otsida, neid esineb seal vaid jälgedena. Arvestada tasub sedagi, et noortes sibulapealsetes on kiudaineid suhteliselt vähe. Hilissuvistes vanemates lehtedes kiudainete sisaldus küll suureneb, kuid siis pole nad enam nii maitsvad ja süües tunduvad lausa puistena. Oma panuse sibulalehtede kuivainesse annavad ka mitmesugused mineraalid. Esmalt tuleb mainida sibulapealsete suurt kaaliumühendite sisaldust, mis küünib peagu veerand grammini sajagrammise portsu kohta. Keemilistest elementidest on rohelises sibulas veel märkimisväärselt kaltsiumi ja rauda, kuid nende elementide biosaadavus jätab soovida. Põhitoitainete vähesus peegeldub ka sibulapealsete kalorsuses. Sajagrammine lehepunt annab sööja organismile kõigest paarkümmend kilokalorit energiat. Järelikult näljatunde kustutamiseks rohelist sibulat süüa ei maksa - kogused oleksid suured, energiat saab kasinalt, rohked bioaktiivsed ühendid mõjutavad seedimist ning väljahingatav õhk omandab mõne aja pärast erilise aroomi.
Olid ajad, kus roheline sibul ja vitamiin C olid peaaegu et sünonüümid. Põhjus peitus selles, et aastakümnete eest oli rohesibul üks väheseid värskeid köögivilju, mida müüdi nii poodides kui lisati salativormis roogadele ka sööklatoitlustuses. Tegelikkuses on meie toidulaual palju teisi taimi, mis C-vitamiinisisalduselt sibulapealsed seljataha jätavad.
Vitamiiniküllus sõltub söömiskogusest
Kõnealuse vitamiini üldhulk rohelises sibulas jääb 30-50 milligrammi piiridesse sajagrammises portsus, kusjuures see näit sõltub nii sibula sordist, kasvu- ja säilitustingimustest kui leherohelise kasutusviisist. Igapäevase vitamiin C nõudlusnormi täitmiseks tuleks rohelist sibulat süüa vägagi arvestatavates kogustes ja tundliku seedimisega inimestele ei pruugi see sobida. Ehkki sibulalehed on rohelised, peitub neis meie pilgule varjatult ka karotenoide, millest osa on vitamiin A sünteesi eelühenditeks inimorganismis. Omapärase lõhna annavad sibulalehtedele lenduvad väävlit sisaldavad ühendid (allüülsulfiid, n-propüüldisulfiid ja divinüüldisulfiid). Just need ühendid panevad ka sibulatükeldaja silmad vett jooksma ning reedavad teiste inimeste lõhnameelele sibulasööjad. Samas ergutavad need ained seedenäärmete talitlust ja seedenõrede eritumist. Kaudselt lähtub viimasest ka sibula söögiisu parandav toime. Paljudel sibulas leiduvatel ühenditel on mikroorganisme hävitav mõju. See kaitse toimib tõhusalt just värske sibula söömisel.
