VALLO KRUUSER

Pole kahtlustki, et tagasihoidlikkus on voorus, kuid uus restoran Ribe tekkis endise Tanduuri ruumidesse Vene tänaval liigagi tasahilju. Sedavõrd tasa, et siinkirjutajal ei olnud viimastel aastatel endisest kahvatumaks jäänud india söögikoha asupaika mitu kuud asja. Õnneks asub Ribe heade restoranide poolest rikkal Vene tänaval, kus teda loodetavasti märgata ja hinnata osatakse. Pealegi saab naabermajas asuvast Elevandist endiselt ka head india rooga.

Ribe sisekujundus on põhjamaiselt napi joonega, aga helge ja hubane. Tallinna menupaikadest meenutab Ribe interjöör kõige enam Ö mustvalget sumedust ja Kadrioru heledat õhulisust. Viimase lauanõudest seinakaunistusi toob meelde ka Ribe saali keskel trepi kohal rippuv elegantne lusikatest ja kahvlitest lühter. Mustad sepised ja valged pinnad koos tilgakujuliste voolujooneliste valgustite ja heleda puiduga mõjuvad ühtaegu klaarilt ja soojalt. Värske erkkollane gerberaõis laual värvib meeleolu veelgi helgemaks.

Laupäeva õhtupoolikul on Ribe inimtühi, hiljem lisandub siiski paar laudkonda. Ruumi on kahel korrusel aga piisavalt, et omavahel segamatult juttu ajada. Ruumi keskel laiutava trepi kõrval istudes kostab kummaltki korruselt kerget mahedat ajaviitemuusikat – asjaolu, mis üsna ruttu kõrva kriipima hakkab, kuid ka kiiresti kõrvaldatakse.

Teenindus on Ribes laitmatu ning toitude lauda toomise viis väärib eraldi kiitust – kõik road saabuvad parajal ajal ja värskelt valminutena. Sellist hoolsust ei kohta kahjuks sugugi kõigis vanalinna kallites lokaalides.

Menüüs on hea valik kala ja linnuliha – koka lemmik paistab olevat part, kes õige mitmel kujul patta satub. Eelroaks valitud pardi-carpaccio (110 krooni) peakangelane saabub väga heas seltskonnas – kirsi-confit on maitselt tugev ja magus, ning värvi poolest interjööriga harmoneeruv helebeež crème de foie gras lisab pikantsema noodi.

Pisut mahedama avaakordi annavad kuus burgundiapärast viinamäetigu (88). Need serveeritakse portselanpesades, mille põhjas rohetab erksalt tulikuum küüslauguvõi.

Peakoka soovitusi tasub Ribes samuti tõsiselt võtta – seda tõestavad aurutatud sinikarbid (98). Kübarasuurune taldrik on sinikarpe tihedalt täis pikitud ning neid saatva chardonnay-leeme maitse ülevoolavalt rikkalik.

Vasikaliha-trühvlitäidisega ravioolid miso-leemes (96) ei jää sinikarbi-tulevärgile suuremat alla: kergelt karamellise maitsega miso oskab ravioolide mekki esile tuua liialt esiplaanile tikkumata.

Pearoogadest köidavad tähelepanu mitmesugused kalad ning tuunikala laimi-kartulisuflee ja crémant-sabayon’iga (234) osutub tõepoolest heaks valikuks. Erkroosa kaste on mahe ja peidab endas erksat tsitruselaengut ning pealt hele tuunikalalõik on seest õrnalt roosa nagu kord ja kohus.

Veise sisefilee (240) saabub mahlakalt verise ning meeldivalt pehmena ning rõõmustab suulage ka suurepärase garneeringuga: juurviljaraguu on mõnusalt vürtsikas ning rioja-veinikastmes on tunda hispaania veini jõulisust, mis tugeva lihapalaga hästi klapib.

Cappuccino kõrvale serveeritud soe šokolaadikook mündikastmega (65) on tulikuum ning sellisena nii mõnestki sarnasest roast efektsem. Pistaatsiaparfee vaarikakastmega (55) nii võimsat muljet ei jäta, kuid hapukas kaste lõpetab söömaaja kõrgel noodil nagu etenduse finaali tähistav erkpunane eesriie.

Aplaus!