Lapatšotee – jook Ladina-Ameerikast

Tüüpilise Ladina-Ameerika teena teatakse meil matet, viimastel aastatel on tuntust võitnud ka lapatšotee. Tee headest omadustest kirjutab Urmas Kokassaar.

Kummalisest kohast kogutav teematerjal
Teekeeduks vajalikku materjali saadakse lapatšotabebuialt, mis on kõrgekasvuline puu. Lapatšotabebuia kasvab Ladina-Ameerikas küllaltki laias kasvuvööndis Mehhikost Argentinani, kuid erilise tähelepanu on see puu pälvinud Paraguays, olles lausa selle riigi rahvuspuu. Lapatšo kasvupiirkondades kutsutakse kohalike poolt seda puud mitme nimega, millest tuntumad on tajy, lapacho negro, pau d'arco ja ipê-roxa, peúva jt. Teeks vajalikku materjali ei saada ei lehtedest ega õitest, vaid hoopiski puu koorealusest kihist, mis haarab ühtaegu nii niine- kui puiduosa. Et lapatšopuul on hea vigastuste paranemisvõime, siis ei kujuta mõõdukas teematerjali kogumine puudele erilist ohtu. Kogutud saak kuivatatakse ja ribastatakse. Siit ka põhjendus, miks lapatšo tee kuivmaterjal on välimuselt omalaadse kujuga.

Tuntud tegija kohalikus loodusravis
Peenestatud läbikeedetud kooreleotisel on mitmesuguseid haigustekitajaid hävitav toime. Kohalikud indiaanlased kasutasid kooreleotist nii sees- kui välispidiselt põletike ravis. Tänu rohkele parkainete, eeskätt just tanniinide sisaldusele kasutasid kohalikud lapatšo kooreleotist ka ägedate kõhulahtisuse vormide ohjeldamiseks. Kolmas ammune etnomeditsiiniline kasutusvaldkond hõlmas hingamisteede haigusi. Lapatšoleotise pruukimine leevendas piinavat köha, sest leotises sisalduvatel ühenditel on rögalahtistav toime, samuti alandas kooreleotise pruukimine palavikku. Viimase olulise kasutusvaldkonnana peab mainima lapatšo kasutamist organismi üldiseks toniseerimiseks. Muu maailma meditsiinile oli lapatšo suhteliselt tundmatu, sest see taim levib looduslikult vaid Ladina-Ameerikas. Seda innukamalt hakati uurima, milles peitub lapatšo nii universaalse ravitoime saladus. Lisaks mitmesugustele parkainetele õnnestus üle-eelmise sajandi lõpupoole kooreleotisest eraldada mitmeid antibiootilise toimega ühendeid, millest suurimat tuntust pälvis labakool. Eriti suurenes huvi labakooli vastu siis, kui avastati selle hävitav toime teatud tüüpi kasvajarakkudele. Vahemärkuseks olgu öeldud, et kohalike indiaanlaste ravitavades pruugiti lapatšopuu kooreleotist ka kasvajate ravitsemiseks.

Läbilöök teejoogina
Hoopis rohkem kui ravimtaim on lapatšo tuntust kogunud teejoogina. Teena on lapatšol ehk teisisõnu taheebol mitmeid plusse.
• Erinevalt tavateest ei sisalda see jook kofeiini, järelikult ei põhjusta selline tee ka ülierutuvust ning seda võib rahulikult juua ka õhtusel ajal.
• Lapatšos leidub mitmeid antioksüdante ja mikroelemente, mis tõmbamisel ka joogiteesse kanduvad ja lõpuks jooja organismi jõuavad.
• Need, kellele puhta lapatšotee maitse ja mõju limaskestadele liiga võõristav on, võivad nautida teesegusid, milles loo nimitegelane on esindatud koos teiste teedega.
• Soovi korral võib lapatšot juua ilma klassikaliste maguslisanditeta, mis on tervislikum hammastele ja vähendab ka saadavat kalorihulka.
• Seda teed võib ühtviisi edukalt nautida nii kuumalt kui ka külmalt. Kuid nagu kõikide toitude-jookidega, nii ei tasu ka lapatšoteega arutult liialda!