TRIIBULISED EMOTSIOONID: Zebras tasub ettekandja käest üle küsida iga tellitud käik. Et saada kinnitust selle värskusele. Tiit Blaat

Samal ajal kui metropolides Londonis, New Yorgis, Pariisis, Milanos ja Barcelonas kasvatavad oma klientide arvu restoranid, mis pakuvad vaheldusrikast menüüd eri köökidest kokku, on Eestis sellise koha elushoidmine tõeline julgustükk. Sellise pika ja kombineeritud menüü leidsin juba mõned kuud tagasi Tallinna südalinnast, Cafe Zebrast, pealinna venelaste menupaigast. Pealegi paistab praegu veel ehitustellingute taha peituv lokaal veidra kolme "stuupatorniga" Narva maantee alguse city’s õhtutuledes kutsuvalt õduse paigana.

See 1980. aasta olümpiaregatiks valminud endine ETKVLi hoone on täitnud lähiminevikus mitut otstarvet, näiteks Zebra ruumides asus enne kohvikut odavpakkumistele spetsialiseerunud jalatsipood. Seintelt leiab hulga väikseid valge koolikriidiga täiskribitud tahvleid päevapakkumiste, salativaliku ja desserdimenüüga. Uksetahvlil üllatab aga nimekuju capuccino (õige on cappuccino). Üldse, vigane keelekasutus paistab silma mitme Tallinna söögikoha menüüdes. Alles avatav Savoy restoran endises Ararati viinapoe majas reklaamib oma aknal näiteks Ceasari salatit!

Ettekandja, pika musta põlle ning valge pluusiga, on sõbralik, püüab pilguga minu tuleku momentaanselt ning küsib, kas tahaksin istuda suitsetajate või mittesuitsetajate lauas. Mittesuitsetajad istuvad siin akende all. Milline luksus!

Veinikaart on selge ja arusaadav. Põhikaart, enamjaolt iseloomulik itaalia köögile, jaguneb eelroogadeks, suppideks, pearoogadeks ning lisanditeks. Eraldi vahelehena esitleb Zebra sushide, makide ja termakide valikut koos fotodega. Valin oma roa aga hoopis päevamenüü tahvlilt – kalli ja mitte igapäevase roa – tuunikala (menüüs ja tahvlil ristitud tuunaks – mis imeloom see on?!), lootuses, et see on värske ja isuäratav (180 krooni). Lisandid ajavad ka kõik isu peale: nii küpsetatud kartul fetajuustu kreemiga (50) kui grillitud köögiviljad (50); friikartulid (40) on ka olemas. Kala juurde valin küpsetatud kartuli ning küsin üle, kuidas kartulid on küpsetatud. "Ega liiga praetud ei ole?"

"Ei, need on noh... parajad, küpsetatud," lausub ettekandja ebalevalt.

Lauakaaslane otsustab praetud hanemaksa kasuks. Kuid selgub, et seda hõrgutist tegelikkuses siiski võtta ei ole. "Pole juba mitmendat korda!" pahandab lauanaaber tasasel, tõsiselt pettunud häälel ning tellib kiiresti ära hoopis eelroast lõhe confit’i avokaado ja mousseline’i kastmega (80). Ettekandja tunneb end ka pahasti ning esialgne reibas olemine muutub meiega suheldes kurvaks ja tasaseks toimetamiseks.

Saabunud lõhe on nahaga küpsetatud ning hea, köögiviljad ilusat tooni ning kaste vahune. Tuunikala kallal tuleb aga kahvlit painutada, sest see on üleküpsenud, kuiv ning näeb välja otsekui ülestõstetud nurkadega võrkkiik. Värske salat on ülihea, kuigi seda on taldrikul imevähe. Ettekandja on vaikides meie lauale asetanud ka ühe huvitava pudeli sildiga tomato vinegar (tomatiäädikas – Toim.). See on paks, tihe ja siirupise olemisega. Väga hea, magusalt hapu, nii et seda võikski limpsima jääda. Minu kartul osutub fooliumis küpsetatud kartuliks ning selle siidisele fetakreemile on otsa torgatud korralik tutsakas värskeid petersellilehti. Kerge lumena säravad lehtedel sinna raputatud gourmet’ soola klaasjad helbed.

Magusaks proovin ära laimi panna cotta (50). Maitseb erksalt ja kergelt. Lõpetuseks tellitud caffe latte (35) on tavaline, suure mulli ja tihke piimavahuga, mis ei taha kuhugi kaduda ega ära vajuda. Piimakohvide puhul oleks küll hea, kui kliendi käest küsitaks, millise piimaga ta oma kohvi soovib, ning ei tekitataks sundseisu ei nende suhtes, kes kaalu jälgivad kui nendegi suhtes, kes seda ei tee.

Cafe Zebra
Tallinn,
Narva mnt 7

Lahti 11.00–24.00

Hinne: 6