Maitsekütt: Kõhutantsud Bollywoodi moodi
Siiski, nimi pole aus: filme siin ei tehta, hoopis süüa. Kuid ega teises lähedalasuvas india söögikohas Chakras ka tšakraid lahti ei tehta – või kui, siis ainult kaudsel teel, näiteks eriti hea karri või biryani abil. Bollywood on tegelikult aasiapärane restoran, peakokk Swapan Kumar Mitra on pärit Indiast, kuid toidutegemisel üritab ta kasutada võimalikult palju eestimaist toorainet. See on täpselt selline koht, kus võib süüa ja süüa ja jäädagi sööma. Tunnid mööduvad märkamatult, maitsed vahelduvad aga märgatavalt. Pikutad lookas laua taga ja püüad kahvliga kerget saaki, vaat see on elu!
Bollywoodi sisekujundus on igati india, aga modernses võtmes. Vaipadest, seinakatetest ja valgustitest aksessuaaride, nõude ning teenindajate kostüümideni, rääkimata menüüde või kas või kodulehe kujundusest. Kõik on ilus ja stiilipuhas, samas mitte üle pingutatud. Lihtne ja hubane tervik, kus liigsest väljapeetusest pole juttugi: kui ettekandjaneiu kogemata veidi vett maha ajab, karjatab ta eriti siiralt “Issand jumal!”. Teenindus on üldse väga armas. Meie soove loetakse peaaegu et silmist – vaatamata sellele esitame tellimuse siiski sõnalisel teel.
Kõht on hirmus tühi, nii et tagasi me ennast ei hoia. Esimeseks roaks tuuakse üpris kiiresti eelroogade valik kahele, Tom Kha supp ja Hara salat. Kohe esimene emotsioon on rõõmus tõdemus, et siin pole toidud ühes katlas keedetud. Kõik asjad eelroogade vaagnal, nimetagem näiteks juurvilja samosat ja pakorat, on erineva välimuse, tekstuuri ja maitsega. Ning eelroavaliku juurde käib kolm eriti head kastet: magushapu, maapähkli ja mündi. Värske salat näeb välja lihtne ja igapäevane, aga on tegelikult väga hõrk ja oskuslikult maitsestatud. Supp jääb meie rikkaliku esimese käigu valikutest kõige kahvatumaks. On mõnusalt terav küll ja valesti pole nagu midagi, Tom Kha nagu olema peab, aga ikka ju tahaks mingit pisikest üllatust.
Ei saa öelda, et pearoogade saabumise ajaks kõht enam eriti tühi oleks. Aga head toitu mahub palju ja nii ei pea part austrikastmes ning kollase karri lammas kahekesi laual oma kurba saatust heietama jääma, vaid saavad ikka üsna ära söödud. Olen kuulnud, et ükskord olnud Bollywoodi kanapoeg õige vintske (umbes nagu “Karlssonis katuselt” preili Soku oma), aga lammas ja part on küll isegi juba üpris täis ja valivale kõhule igati meeltmööda. Kaasapakitud ülejääke sai veel järgmise päeva lõunalgi isukalt hävitatud.
Meie ei näinud, kuidas meile süüa tehti, aga suvel on Bollywoodil ka terrass ja seal istudes on ilus vaade otse toidukoha keldrikööki. Talvel on lihtsalt mõnus vaade Pikale tänavale, eriti kui satud istuma või pigem lösutama ülimugavale aknalauale. Kuhu meie muidugi hoolika planeerimise tulemusel sattusimegi. Aga vaadetest rääkides ei tasu unustada kindlasti ka selle söögikoha toredat tualetti, mille kõiki seinu katavad peeglid. Nii et mõni häbelikum võib-olla tunneb end oma taguotsa paljastades veidi ebakindlalt. Kõike näeb väga selgelt ja teravas valguses ning lisaks jääb mulje, nagu poleks sa oma alastusele sugugi ainuke publik.
Unustada ei saa ka tagaruumist aeg-ajalt välja kargavat india nabatantsijat, nii et sööjad peavad tihti (vahepeal tundus, et lausa iga veerandtunni tagant) tantsupublikuks kehastuma. See on kohati natuke imelik ka, kui järsku kahe suutäie vahel avastad tantsijanna oma laua kõrval puusa nõksutamas ja üritad talle täis suuga kohmetult vastu naeratada.
Kokkuvõtteks kingime Bollywoodile aga ühe üldse mitte kohmetu naeratuse ja kui idamaise toidu isu jälle peale tuleb, sirutame koivad taas aknalaual välja ning läheme menüüga edasi: seda, mida siin veel proovida tahaks, ikka jätkub.
