Mumm on jälle hea!
Kui ma mõne aasta eest oma veiniraamatut kirjutasin, sattusin ühe veinikirjaniku tabavale märkusele: arvestades, kui head veiniaiad neil käes on, võiks Mumm küll natuke paremat šampanjat teha.
Suvel käis Tallinnast läbi noormees Burgundia veinikasvatajate perest, Pierre Aumeric du Cray, kes meie mail Mummi maja esindab. Oli hõrk õhtusöök ja pruukisime õhtuleitsakus tublisti külma kihisevat. Üsna jõhkralt tuletasin talle nüüd tolle veinikirjaniku tsitaati meelde.
Noormees kinnitas, et 1990ndail olid Mummil tõsised probleemid. "Seagrami grupp kasutas rahvusvaheliselt üldtuntud šampanjamarki oma lüpsilehmana, et investeerida saadud raha Hollywoodi filmide tootmisse. Suurest ahnusest viidi šampanja laagerdus pudelis minimaalse 15 kuuni ja muidugi käis jook alla. 1980ndail müüs Seagram 100 hektarit Mummi šampanjaaedu. "See oli hullumeelsus," ei tahtnud veinikasvatajate poeg oma nördimust varjata, "praegu maksab hektar sellist šampanjamaad kaheksasada tuhat kuni miljon eurot!"
Õnneks on Mummil veel 218 hektarit väga häid põlde järel. Šampanjatootmispiirkonnas on kombeks kõik põllusiilud (kokku 33 000 hektarit, millelt toodetakse praegu 305 miljonit pudelit aastas) klassifitseerida headuse järgi 80-100 protsendi skaalal. See tähendab, et 100% (viinamarjad grand cru maadelt) hind lepitakse tootjate vahel kokku, viletsamate aedade omanikud saavad oma marjakilo eest siis näiteks 90% sellest, aga mitte vähem kui 80%. Mummi veiniaedade keskmine näitaja on 98% ja see on mõistagi kõva sõna. Ühe viinapuu saagist saab ühe pudeli veini.
Mummi veinimaja lõid 1827 kolm saksa viinamarjakasvatajate perest pärit venda. Siinkohal võiks meenutada, et saksa päritolu nimed on ka mitmel teisel hiilgaval šampanjamajal: Bollinger, Roederer, Taittinger, Deutz, Krug, Heidsieck...
19. sajandi lõpu poole joodi Mummi nii Inglise kui Skandinaavia kuningakodades, praegu on Auleegioni ordeni kujundusest pärineva punase paelaga ehitud pudel Cordon Rouge kõige sagedamini teleekraanil autovõidusõitjate pritsimismargina. 20. sajandi lõpul, 1999 pääses Mumm siiski Seagrami lüpsilehma staatusest ja on pärast paari omanikevahetust nüüd Pernod-Ricard'i Grupi valduses. Praegu tundub maitse mulle hoopis parem kui mõne aasta eest: värske, täidlane, puuviljane, greibi ja pirni nüansiga. Veini selgrooks olev hape on pikk. Aroomis leidub leiba, vürtse ja rosinaid. Maitsetäidluse tagab punaste marjade, Pinot Noiri (45%) ja Pinot Meunier' (25%) ülekaal. Pinot Meunier, mida vahepeal šampanjailmas tema suhtelise isikupäratuse tõttu justkui alaväärtuslikuks peeti, hakkab jälle moodi minema: ta lisab veinile ümarust ja puuviljasust. Laagerdamine käärimissettel kestab nüüd kolm aastat, aastakäiguveinide puhul koguni viis. Ja veinimeistrid on nüüd uued ja paremad kui vanadel viletsatel aegadel! Tõesti, tõesti, Mummi võib ju pritsida, aga targem oleks seda siiski juua. Tõnis Siigur, Stenhusi restorani chef, valis šampanjale peale haukamiseks (eesti keeles pole sellise roa konsumeerimise kirjeldamiseks sobivat sõnavara) küpsetatud austrid hanemaksa lumega ja seda julgen teistelegi soovitada.
Mälestusi belle epoque'ist
Perrier Jouët on praegu samuti Pernod Ricard'ile kuuluv šampanjamaja, see asutati 1811 Epernay's. Seda luksusjooki toodeta kse 2 miljonit pudelit Mummi 8 miljoni vastu. Veiniaedu on Perrier Jouët'l 65 hektarit ning nende keskmine väärtus on 99,2%. Firma luksus-cuvée kannab nime Belle Epoque. "Kaunis ajastu", nagu Prantsusmaal esimese ilmasõja eelset aega kutsutakse, seostub art nouveau'ga (meil juugendstiil) ja just see kunstisuund sünnitas ka kunstnik Emile Gallé 1902 loodud jaapanimõjulise lillornamendiga juugendpudeli. 1960ndail leiti mõned lillelised pudelid veinimaja keldritest üles ja 1969 lansseeriti sellesse maja populaarseim toode Belle Epoque. Et selle luksusjoogi hind on Dom Pérignoni kandis ehk veidi enam kui tuhat krooni, soovitaksin kunstihuvilistel mõnest uhkemast poest läbi astuda, et Gallé teost vähemasti silmitseda.
Mis puutub lõhna-maitsesse, siis on see väga põnev. Aroom on nii parfüümne, et tunnen selles kuivatatud puuvilju, muskust ja nelki, aga Pierre Almeric ütleb, et valdav olevat valged lilled. Praegu müügil olevates 1995. ja 1996. aasta veinides on 55% Chardonnay'd ja 45% Pinot Noiri. Maitsesse mõtlen ma ilmselt pudeli mõjul kohe dekadentsi sisse: see on vana, pehme ja suur, buketis mängivad vürtside, happe, leiva ja kerge oksüdatsiooniaimuse põnevad nüansid. Mahlakust nii palju pole kui Mummil, aga maitse on pikk ja kultiveeritud. Headuse poolest panin ta kord ühel degustatsioonil oma lemmikjoogi Dom Ruinart'i ja Dom Pérignoni vahele. Põnev igatahes. Lõpuks pakub chef röstitud kammkarpe mascarpone-risoto ja kumkvaadi konfitüüriga. Tüüpiline belle epoque'i hambaalune!
Perrier Jouët' šampanjamajast veel niipalju, et just nemad olevat 1846. aastal "leiutanud" inglaste soovil brut-šampanja. Kujutage ette, kui peaksime tänase päevani magusa šampanja käes vaevlema!
