Balasta Dambis 70, Riia
Avatud 11–24
Hinne:
9
Juhtub, et Armand satub välismaale.
Välismaa pealinn juhtub olema Riia. Riias juhtub päikest olema
harjumatult palju. Nii palju, et vanalinna kitsastest tänavatest
mõnusam on jalutada üle Vanšu tilts’i ehk pika
rippsilla üle Daugava ??psala saarele.
Tallinna kesklinnas
oleks sellist suurt ja poolmetsikut saart väga raske ette kujutada. Riias
on see õigupoolest veelgi keerulisem, sest siin on metropoli
hõngu Tallinnast tunduvalt enam. Kuuldavasti ongi riialastel ??psalaga
grandioossed plaanid, kuid praegu võib mööda jõekallast
palistavat tolmunud munakivitänavat kõndides nautida vaatepilti
kõrvuti seisvatest uhketest jahisadamaga varustatud villadest
kõrvuti länguvajunud ja sammaldunud hurtsikutega.
Seesama saar väärib märkimist ka eesti kultuuriloos:
kaheksakümnendate lõpul toimus siin ridamisi moodsa eesti
tarbekunsti näitusi, mis tollase läti kunsti taustal tekitasid
sensatsiooni. Toonastel avabankettidel pakuti defitsiitset R?gas
balsams’it, läti leiba ja sõira ning see tundus eestlasele
eksootilise läti köögina.
??psala kallast palistava
Balasta Dambise räsitud välimusega munakivisillutis meenutab kangesti
Supilinna kaldapealset Tartus ning katab Daugava serva üsna pikalt, enne
kui käänaku taga ilmub nähtavale sihtpunkt – kunagise
kipsivabriku hoonekompleks. Vanas vabrikus on praegu Läti metropoli
kõige peenemad ja moodsamad korterid, peauksest pääseb aga
restorani Fabrika, mida Riia reisijuht nimetab “populaarseks kohaliku
intelligentsi hulgas”.
Fabrika on tõesti
ambitsioonikas, kuid liigse välise särata. Üsna kitsuke
mustvalgetes toonides siseruum ei mõju suvisel ajal nii kutsuvalt kui
jõelainetel loksuv klaasseintega väliterrass, mida õilistab
vana rohtukasvanud muul ja miljonilatine vaade üle Daugava.
Fabrika roogadevalik on vapustavalt suur – nii kopsakat
menüüd ühestki teisest söögikohast ei meenugi.
Ainuüksi suppe on nimekirjas kuusteist! Sealjuures pole hoopiski tegu
ühe ja sama roa eri variatsioonidega, vaid täiesti erinevate
kokakunsti avaldusvormidega. Siinse köögi juured paistavad olema
Läti mullas, kuid latv sirutub julgelt Vahemere ja Aasia toidutavade
poole. Igatahes kohtab menüüs ohtralt viiteid kohalikule toorainele,
olgu selleks lätimaine kitsejuust või suvised sõstramarjad.
Lisaks sellele, et menüü annab mahult tubli romaani
mõõdu välja, on iga toit varustatud ka kolmes keeles
tutvustava tekstiga.
Eelroogade nimistust jääb pilk
kõigepealt pidama kitsejuustu-tomati-basiilikusalatil (6.65 latti ehk
umbes 150 krooni). Juust on kohalikku päritolu, kreemjas ja värske
ning basiiliku ja kirsstomatite kõrval annavad maitsele lisa ka
seedriseemned – vaimustav Vahe- ja Läänemere maitsete
kooslus.
Tuunikala-carpaccio parmesaniga (~190 krooni) koosneb
imeõrnadest tuuniviiludest koos paberõhukeste
parmesanilaastudega, mida täiendavad kopsakad kapparid ja laimiviilud.
Kaunistuseks lisatud punase sõstra kobar annab mustale taldrikule
laotatud roale sära, mida on tunda ka maitses – veel üks
tõend sellest, et hästi tehtud carpaccio’st paremat eelrooga
on raske välja mõelda.
Kuueteist supi seast teevad oma
etteaste kaks: tomati kreemsupp röstsaia ja parmesaniga (~90 kr) ja selge
lõhesupp kapparite ja oliividega (~130 kr). Tomatisupp on leebelt
hapukas ja pehme nagu südasuvised pilved jõe kohal. Basiilikuleht
erepunasel taldrikutäiel le
evendab tomatimaitset veelgi. Lõhesupp on selge ja lihtne, aga väga
rikkalik roog, kus läbisegi keskmise räime suurused lõhepalad,
lillkapsaõisikud, rooskapsad ja veel palju muud tervislikku. Maitseb
hoolimata lihtsusest luksuslikult – isegi soolane hind ei suuda isu
rikkuda.
Pearoogade valik on pöörane, kuid seesama kehtib
ka uhkemate toitude hindade kohta. Igatahes on Fabrikas väga muljetavaldav
kalavalik – tilaapiast mõõkkalani ja võikalast
kammeljani – ning ka muude roogade kirjeldused ajavad suu vett jooksma.
Kutse lauale saab teos nimega za?umos gril?ts j?ras asaris (j?rasvilks) ar
ceptu sojas putu pap?ru (~255 kr) ehk grillitud meriahven praetud
sojavahupaberis. Ahven lebab vaagnal täies tükis ning selle nahk on
hõrgult maitsestatud ja krõbedaks grillitud. Mereeluka sisemuses
peidavad end aga küpsed ja mahlakad küüslauguküüned
otsekui Joonad valaskala kõhus. Nagu teistelgi roogadel, on garneering
lihtne ja napp, aga tulemus väga maitsev. Õrn helebeež
sojavahupaber meenutab pisut õhukest krõbedat India
läätseleiba.
Ootamatu vihmavaling ujuval
väliterrassil istujaid ei sega, küll aga takistab see kelnerit
üle rippsilla kohale jõudmast. Nii juhtubki, et
karamelliõunte ja mustikakastmega pardirind (~230 kr) jõuab
lauale just siis, kui terrassiäärsest muulist ujub mööda
vettinud emapart, veepiisad noka otsast tilkumas.
Taldrikul
serveeritud lind on pehme ja lopsaka mekiga ning mustikakaste annab maitsele
veelgi volüümi juurde.
Magustoidu jaoks pole kõhus
enam kuigi palju ruumi, kuid kolmest maiuspalast koosnev kr?mu trio (~105 kr)
on piisavalt pisike, et suurema vaevata söömaajale punkt panna.
Avaral vaagnal on sõrmkübarasuurune valge šokolaadi ja
värskete marjadega täidetud pähklikorv, pooliku munakoore
mõõtu topsike crème brûlée’ga ja
kabenuppu meenutav rohelise tee panna cotta. Neist kolmest on erksaima maitsega
pähklikorvike, rohelise tee mekki panna cotta’s kahjuks eriti tunda
pole, kuid ka crème brûlée pole paha.
Pikapeale
saab selgeks ka see, miks Fabrika nii popp on: teist nii rahulikku ja
idüllilist paika pole Baltikumi suurlinnas lihtne leida. Mis sellest, et
rikkaliku eine järel saabuva arvega silmitsi seismiseks on vaja karastunud
psüühikat.