Pringi välimusega virsik on maitsev pealekauba
Valgeid või roosasid virsikuõisi loeti Aasia
kultuuritraditsioonis puhtuse ja neitsilikkuse sümboliks. Virsikupuude
puitu kasutati kaitse- ja ennustustalismanide nikerdamiseks ning alati
märki tabavate imevibude meisterdamiseks. Jaapanis ja Hiinas seostati
virsikuid pikaealisuse, igikestva nooruse, püsiva abieluga ja kaitsega
kurjade jõudude vastu. Viimati mainitud põhjusel toodi uue aasta
alguses majade ette kuhilatena virsikuoksi. Kristlikus sümboolikas
tähendas virsik pääsemist. Renessansis loeti nii virsikut kui ka
virsikuoksi tõearmastuse kandjateks.
Virsikupuu ise on
pärit Hiinast, kusjuures taime tunti juba ligi 4000 aastat tagasi. Muide
Hiinas kasvavad tänapäevani nüüdisaegsete virsikusortide
eellased, mis kannavad kas kollase, punase või valge viljalihaga vilju.
Pärsia kaudu levis virsikupuu kreeklaste vahendusel ka
Lõuna-Euroopasse, sealt hispaanlaste kaasabil ka Ameerikasse. Just
Pärsiaga seondub ka meilgi mõni aeg tagasi kasutatud virsiku teine
nimetus persik ning virsiku teaduslik botaaniline nimetus Prunus persica ehk
tõlkes pärsia ploom.
Pealt sametine, seest
mahlakas ja magus
Viljad on üsna suured ja kaaluvad kuni
sada grammi. Neid kattev koor on kergelt karvane, jättes eemalt vaadates
lausa sametise mulje. Lisaks pinnalt karvastele virsikutele tuntakse juba ammu
ka nende siledakoorelisi teisendeid nektariine. Arvatakse, et nektariini
nimetuses peitub vihje nektarile ja sellega seonduvale magususele. Virsikute
koore värvus muutub sõltuvalt sordist rohelisest punaseni,
kusjuures päikesekiirte paitus toob ka virsikule nii-öelda puna
palgele. Vilja ühel küljel on iseloomulik vagu. Vilja keskel on
kopsakas, pealt krobeline luuseeme ning selletõttu kuuluvad virsikud
luuviljade botaanilisse seltskonda. Luuseemne eraldumise alusel jaotuvad viljad
kahte rühma. Esimese moodustavad valkja viljalihaga virsikud, millest
luuseeme kergesti vabaneb. Teise rühma kuuluvad kollaka
viljalihavärvusega virsikud, millel luuseeme eraldub halvasti.
Miks neid nii himustatakse?
Virsiku viljaliha on
väga õrn ja ei talu transporti. Seetõttu koristatakse nad
pooltoorelt ja lastakse sihtkohas järelvalmida. Virsikute ja nektariinide
ostmisel tasuks vaadata eeskätt nende välimust ja kindlasti loobuda
plekiliste ja krimpsus koorega viljade ostmisest ning seda vaatamata
soodushinnale. Väga kõvad viljad viitavad järelvalmitamise
vajadusele. Seda on kõige parem teostada suletud kotis toatemperatuuril.
Küpse virsiku magusus tuleneb eeskätt suurest suhkrusisaldusest,
suhkur võib valminud viljades moodustada kuni kümnendiku viljaliha
kaalust. Virsiku suhkrupere koostises on nii glükoosi, fruktoosi kui ka
sahharoosi. Valke on virsikutes vähe, rasvu leidub vaid jälgedena.
Üks virsik annab sööjale ainult 35–40 kilokalorit
energiat. Samas on virsikus mitmeid orgaanilisi happeid: sidrun-, õun-
ja viinhapet.
Just suhkrute ja hapete vahekord muudabki küpse
virsiku maitse nii meeldivaks. Lisaks ergutavad orgaanilised happed ka
seedenäärmete talitlust, nii et virsikute söömine
eelroana parandab söögiisu. Vaatamata hõrgule sisule ja
suus sulavale maitsele leidub virsiku viljalihas ka paari protsendi ulatuses
soolestiku tegevust toetavaid kiudaineid. Ära tuleks märkida ka
virsikute mikrotoitainete rikkust. Erkkollase viljalihaga viljades on rohkesti
vitamiin A sünteesiks vajalikku eelühendit beetakaroteeni,
värsked viljad sisaldavad vitamiini C ja mõningal määral
ka B-rühma vitamiinide esindajaid. Oluline on seegi, et virsikutes
leiduvad rauaühendid on organismile kergesti omastatavad. Virsikutes
praktiliselt pole rasvu eg
a naatriumi ning kolesterool puudub täiesti. Viimane fakt on aga
iseloomulik kõikidele taimeriigi esindajatele.
Söögilauale on asja mitmes vormis
Kõige parem on virsikuid süüa loomulikult värskelt.
Paraku jäävad järelvalmitatud virsikute maitse- ja
lõhnaomadused kasvukohas täisküpsuse saavutanutele siiski
alla. Pealegi moodustab värskes viljas suure osa kaalust luuseeme.
Nii-öelda kindla peale minek virsikusõbrale on virsikukompott.
Poolitatud viljad on ühtlase kvaliteediga ja magusad.
Kompotivirsikud pakuvad ka mitmeid võimalusi salatite valmistamiseks ja
kondiitritoodete kaunistamiseks. Kes liigset magusust pelgab, valib lihtsalt
sellise kompotivariandi, mis tehtud vähesema suhkruga siirupist. Tahkema
konsistentsiga hoidistest saab virsikuid kasutada ka moosi ning marmelaadi
valmistamiseks. Neid tooteid kasutatakse tihti mitmesuguste piimatoitude
– jogurti, kohupiima või jäätise maitsestamiseks. Lisaks
pakub erkkollase, püsiva värvusega virsikulisand salatites silmailu.
Populaarset virsikumahla ja -nektarit iseloomustab just joogipoolise selgelt
tajutav magusus. Viimase virsikute säilitusviisina tasub nimetada
kuivatamist. Et kuivamisel kaob puuviljas valdav enamik veest, siis on
kuivatatud virsikutes ka rohkelt suhkruid ning kaaluühiku kohta ka
märksa kõrgem kalorsusnäit võrreldes värske
variandiga. Lõpetuseks peab siiski mainima, et kõikidele
inimestele virsikud toiduks ei sobi.
Virsikutest ja neist
valmistatud toodetest peavad loobuma ülitundlikkuse ehk vastava
toiduallergia all kannatavad inimesed. Suhkrute rohkusest tulenevate
seedehäirete vältimiseks pole mõttekas ka väikelastele
väga suurtes koguses virsikuid ega virsikumahla anda.