Rammus ja rahvuslik põrsas
Kuldse Notsu Kõrts
Dunkri 8, Tallinn
Avatud 12–24
Punkte 4.5
Kui armastus käib kõhu kaudu, siis
võib arvata, et ka isamaa-armastus pole erand. Isamaalise gurmaanina
otsis Armandki Eesti riigi juubeli eel pealinnast ausat eesti toitu.
Näiteks midagi sellist, nagu pealinnast väljaspool pakub
suurepärane ja vaimukas Altja kõrts. Või siis midagi
naljakas-tõsiselt ja ortodoksselt rahvuslikku, nagu valmistab Barclay
hotelli restoran Tartus. Või veel parem, midagi hoopis
omapärast.
Vanalinnas hotell St Petersbourgi all poolkeldris
pesitsev Kuldne Notsu on ilmselt südalinna tuntuim rahvuslik trahter
– seega igati ootuspärane valik. Restorani logol ilutsev lopsakas
kokamütsiga põrsas lubab oletada, et Eesti tippkokkade stiilis
hõrgutavaid gurmee-eksperimente kodumaise köögiga siin ei
üritata, pigem pakutakse midagi traditsioonilist ja turistikindlat.
Sama keelt räägib ka aastaid sarnasena püsinud
sisekujundus. Notsu siseilme on helgelt hallikasroheline – seda tooni
leidub kõikjal laetaladest mööblini. Ettekandjaneidude
seelikutes ja laudadele laotatud vaibakestes vilksatab ka eredamaid punaseid
toone. Mulje on midagi kadakasaksiku talutare ja peenemat sorti
supermarketipubi vahepealset.
Lubivalgetele seintele on maalitud
pruunikad taimemustrid läbisegi aknaorvadesse poetatud rahvatarkustega.
Tagakambri seinalt leian peaaegu budistliku tõdemuse: “Kes sitika
tee peal õieti pöörab, saab ühe pulga võrra
ülemale.”
Notsu kodulehekülg kinnitab, et tegu on
“sajandeid vanadest” kokaraamatutest pärit retseptidega. Nii
võib see tõesti olla (ehkki, hm, mis aastal võis Eestis
esimene kokaraamat ilmuda?), sest kergemaid ja
võõrapärasemaid suupisteid toidukaardilt ei leia. Alustuseks
valitud tubli ports rammusaid küpsetatud vorstikesi kastmetega (95 krooni)
täidaks üksigi vaevata kaalujälgimist põlgava
sööja kõhu. Kastmed osutuvad kahjuks lihtsalt majoneesiks ja
ketšupiks, mis küll kenasti yin’i ja yang’ina ühte
topsi on sätitud. Siiski, miks ei võiks vabariigi vorstivaagnaga
kaasas käia kange Eesti sinep?
Auguleib muna, suitsupeekoni ja
sibulasalsaga (125) on see-eest mitmekesine ja külluslik nii maitse,
koguse kui ka kalorite poolest. Taldrikutäis koosneb musta leiva
käärude sees praetud kanamunadest ning hulgast lisanditest –
siin on head teravat sibulat, tomatit, hapukoort ja krõbedaid
peekoniviile – teisisõnu, tõsine eesti roog.
Väikesel lõikelauakesel lisaks serveeritud pekikuubikutega
kakukesed jätavad väga hea mulje, ehkki tõhusate eelroogade
kõrvale neid eriti süüa ei jaksa.
Peedisupp
loomaliha ja vorstidega (85) meenutab pisut laevastikuborši –
peediribad on imepeeneks lõigatud ning erkpunasele leemele on lisatud
tubli lusikatäis paksu hapukoort nagu toekale ja maitsvale talusupile
kohane.
Pearoogadega saab Notsu jaks kahjuks otsa. Traditsiooniline
seapraad (210) on kopsakas, aga vintske ja ka garneering ei vaimusta –
mundris kartulid on nautimiseks liiga soolased ja hapukapsas
läägevõitu. Samasugune lisand saadab ka
üleküpsetatud veiseselga Aasa talu hallitusjuustu, ahjukartulite ja
estragonikastmega (285). Fileetüki palusin serveerida pooltoorena, kuid
see näib olevat vaid korraks ahjus ehmatada saanud. Laustoorest liha
Armand siiski süüa ei söanda ja loobub pearoast hoopiski.
Cappuccino’t ja tavalist kohvi serveeritakse notsukõrtsis
sarnastest kõrgetest kruusidest ning ka magustoidud on üsna toekad.
Kruusitäit tu
uliku kama (45) saadab väike klaasist napake hapu moosiga, mis maheda
heinaaja-roaga kenasti kokku sobib. Metshaldja soe marjapott küpsiste ja
vaniljekastmega (65) on aga söömaaja parim leid: tugev, aga hapukas
maiustus, mis koormatud kõhule siiski liiga rängalt ei
mõju.
Näib, et suupisted ja magusroad ongi lahke
teeninduse kõrval praegu Notsu parim osa.
Aga eks esimesed
üheksakümmend aastat ole alati rasked.