31.05.2007, 00:00
Roosad hetked kuldpalees
Restoran;Buenos Aires;Narva mnt 5, Tallinn;Avatud 10–24
Uhiuue Foorumi kaubamaja (kassi)kuldse fassaadi taga peidab
end õige mitu uut söögikohta. Argentinapärane Buenos
Aires on neist küllap kõige šikim ja kallim ning läbib
kahte metallist ja klaasist kiiskavat korrust. Esimese korruse trendilesilas
ehk lounge’is katab massiivseid pehmeid tugitoole ja sohvasid hele
piparmündikarva muster, mis sobib hästi kokku meeldivalt
õhulise atmosfääriga. Jah, õhk on siin tõesti
hea, nagu nimigi lubab – see kehtib ka ülakorruse restorani kohta,
kus õrnrohelise asemel deidivad menupaikade lemmikud: tumepruun ja
roosa.
Rasket roosat õhkub isegi saali keskmise osa laest, kuid tänu ruumi avarusele see ei muutu rõhuvaks – Buenos Aireses on ruumi laialt nagu Argentina pampades.
Esimene Argentina restoran Tallinnas avati üle kümne aasta tagasi ja oli tollal absoluutne menukoht, kus rohkem imetleti avatud köögiga saali kui saadi pihta argentina köögi võludele. Uus koht teeb aga vanale toidu poolest kindlalt silmad ette.
Aknast välja rahutule ja tolmusele Narva maanteele vaadates mõjub juba sõõm restorani jahedat õhku karge eelroana. Mahe hispaaniakeelne meeshääl laulab hõbedaste trompetihelide saatel vaoshoitud kirega armastusest ning avatud köögis askeldab süsimusta patsiga pikakasvuline kokk, kes aeg-ajalt kellegagi selges eesti keeles vestleb.
Nooruke kelneripiiga jääb valge veini serveerimisega esialgu jänni – kuni taipab, et pudelil on keeratav kork. Ka jäänõu tuuakse mõned minutid hiljem, siis, kui pudel juba poole peal.
Teenindus ongi võluvalt kohmakas, aga see-eest väga püüdlik ja rohkete naeratustega pikitud.
Piisab ainsast pilgust menüüle, et mõista: Buenos Airesesse lõunastama tulles võib ka hommikusöögi rahumeeli vahele jätta. Grillipalad kaaluvad enamjaolt 300–400 grammi, Parillada mixta ehk lihavalik kahele aga koguni 800. Grill-liha ongi Buenos Airese põhitrump ja seda serveeritakse lihtsa garneeringu ning kausitäie koduse hiinakapsa-kurgi-tomatisalati saatel. Võib-olla peavad sedasama lihtsust rõhutama ka paberist salvrätid, kuid noobli interjööri ja 300krooniste pearoogadega need siiski hästi ei klapi.
Eelroavalik läheb kümnesse: Cebiche ehk marineeritud lõhe laimikastmega (95 krooni) kujutab endast suurt taldrikutäit hoolega marineeritud lõhekuubikuid rohkes laimimahlas, milles särtsub ka tšillipipart. Koos sibulalõigukestega on see roog erksalt hapu ja värskendav ning kogus on kergeks eineks enam kui piisav.
Inimese jaoks, kes on otsustanud enne suvise grilliperioodi algust pisut lihaga piiri pidada ja
rammusa asemel pigem lahjemat eelistab, on Buenos Airesesse minek kategooriliselt keelatud. Sest seal armastatakse liha ja isegi taimne toit on külluslik ja rammus. Esmapilgul ühe kergema roana välja valitud avokaado-salat herneste ja krevettidega (90) osutub kaheks muna-herne-majoneesi-krevetilaadungiga täidetud lodjaks. Nii head ja võina suus sulavat avokaadot ei ole varem trehvanud.
Igatsus hapu (sidruni, laimi, mis iganes!) järele hakkab vaikselt tekkima ja süveneb magusa pardi (Pato asado, 230) hävitamise käigus. Röstitud pardipoolik on enne võtnud kosutava meevanni ja siis karamellistunud grilli all ning haaranud aroomiteraapia mõttes ligi rosmariinikimbukese. Liha kõrvale valitud kartulipüree on rikkalikult koorene ja kuldkollane – maitseelamuse kirjeldamiseks tuleb appi võtta kujutluspilt, kus oled just visanud kõhuli võilillepõllule, parema käe näppude vahel on värskel t tarust võetud kärjetükk, vasakuga kraapsad äsja klopitud koorevõid.
Churrasco picante (looma sisefilee jalopeño ja juustuga, 295) valmistatakse pooltoorelt nagu palutud. Juba lihatükk üksi täidab ligi pool taldrikut, lisandiks valitud kartulikroketid meenutavad koguselt väiksema majapidamise talvepuude varu. Iga grillroa juurde saab kastmenimekirjast valida kaks meelepärasemat, näiteks tartar-, seene-, paprika- või sibulakastme. Need serveeritakse eraldi topsikestes. Liha on pehme ja mahlakas ning jalopeño-pipar möllab keelel nagu Maradona oma parimatel päevadel.
Odavam, kuid mitte sugugi vähem maitsev valik grillinimistust on Hidalgo de ternera a la parilla ehk grillitud maks (165), mida kaunistavad rosmariinioksakesed.
Magustoit tundub juba kurjast, kuid organismi lihašokki tuleb siiski millegagi leevendada. Midagi väga kerget siiski valida ei raatsi: parim valik tundub olevat amaretto-mascarpone juustukook (70) – õhkõrn biskviittaigen kihiti mandlimaitselise mascarpone-kreemiga. Lausa nõuab musta suhkruta kohvi kõrvale, latte niisugust magusaplahvatust kustutada ei suuda.
Rasket roosat õhkub isegi saali keskmise osa laest, kuid tänu ruumi avarusele see ei muutu rõhuvaks – Buenos Aireses on ruumi laialt nagu Argentina pampades.
Esimene Argentina restoran Tallinnas avati üle kümne aasta tagasi ja oli tollal absoluutne menukoht, kus rohkem imetleti avatud köögiga saali kui saadi pihta argentina köögi võludele. Uus koht teeb aga vanale toidu poolest kindlalt silmad ette.
Aknast välja rahutule ja tolmusele Narva maanteele vaadates mõjub juba sõõm restorani jahedat õhku karge eelroana. Mahe hispaaniakeelne meeshääl laulab hõbedaste trompetihelide saatel vaoshoitud kirega armastusest ning avatud köögis askeldab süsimusta patsiga pikakasvuline kokk, kes aeg-ajalt kellegagi selges eesti keeles vestleb.
Nooruke kelneripiiga jääb valge veini serveerimisega esialgu jänni – kuni taipab, et pudelil on keeratav kork. Ka jäänõu tuuakse mõned minutid hiljem, siis, kui pudel juba poole peal.
Teenindus ongi võluvalt kohmakas, aga see-eest väga püüdlik ja rohkete naeratustega pikitud.
Piisab ainsast pilgust menüüle, et mõista: Buenos Airesesse lõunastama tulles võib ka hommikusöögi rahumeeli vahele jätta. Grillipalad kaaluvad enamjaolt 300–400 grammi, Parillada mixta ehk lihavalik kahele aga koguni 800. Grill-liha ongi Buenos Airese põhitrump ja seda serveeritakse lihtsa garneeringu ning kausitäie koduse hiinakapsa-kurgi-tomatisalati saatel. Võib-olla peavad sedasama lihtsust rõhutama ka paberist salvrätid, kuid noobli interjööri ja 300krooniste pearoogadega need siiski hästi ei klapi.
Eelroavalik läheb kümnesse: Cebiche ehk marineeritud lõhe laimikastmega (95 krooni) kujutab endast suurt taldrikutäit hoolega marineeritud lõhekuubikuid rohkes laimimahlas, milles särtsub ka tšillipipart. Koos sibulalõigukestega on see roog erksalt hapu ja värskendav ning kogus on kergeks eineks enam kui piisav.
Inimese jaoks, kes on otsustanud enne suvise grilliperioodi algust pisut lihaga piiri pidada ja
rammusa asemel pigem lahjemat eelistab, on Buenos Airesesse minek kategooriliselt keelatud. Sest seal armastatakse liha ja isegi taimne toit on külluslik ja rammus. Esmapilgul ühe kergema roana välja valitud avokaado-salat herneste ja krevettidega (90) osutub kaheks muna-herne-majoneesi-krevetilaadungiga täidetud lodjaks. Nii head ja võina suus sulavat avokaadot ei ole varem trehvanud.
Igatsus hapu (sidruni, laimi, mis iganes!) järele hakkab vaikselt tekkima ja süveneb magusa pardi (Pato asado, 230) hävitamise käigus. Röstitud pardipoolik on enne võtnud kosutava meevanni ja siis karamellistunud grilli all ning haaranud aroomiteraapia mõttes ligi rosmariinikimbukese. Liha kõrvale valitud kartulipüree on rikkalikult koorene ja kuldkollane – maitseelamuse kirjeldamiseks tuleb appi võtta kujutluspilt, kus oled just visanud kõhuli võilillepõllule, parema käe näppude vahel on värskel t tarust võetud kärjetükk, vasakuga kraapsad äsja klopitud koorevõid.
Churrasco picante (looma sisefilee jalopeño ja juustuga, 295) valmistatakse pooltoorelt nagu palutud. Juba lihatükk üksi täidab ligi pool taldrikut, lisandiks valitud kartulikroketid meenutavad koguselt väiksema majapidamise talvepuude varu. Iga grillroa juurde saab kastmenimekirjast valida kaks meelepärasemat, näiteks tartar-, seene-, paprika- või sibulakastme. Need serveeritakse eraldi topsikestes. Liha on pehme ja mahlakas ning jalopeño-pipar möllab keelel nagu Maradona oma parimatel päevadel.
Odavam, kuid mitte sugugi vähem maitsev valik grillinimistust on Hidalgo de ternera a la parilla ehk grillitud maks (165), mida kaunistavad rosmariinioksakesed.
Magustoit tundub juba kurjast, kuid organismi lihašokki tuleb siiski millegagi leevendada. Midagi väga kerget siiski valida ei raatsi: parim valik tundub olevat amaretto-mascarpone juustukook (70) – õhkõrn biskviittaigen kihiti mandlimaitselise mascarpone-kreemiga. Lausa nõuab musta suhkruta kohvi kõrvale, latte niisugust magusaplahvatust kustutada ei suuda.