Sõdurite ja veinikasvatajate maa
Kõik teavad, et Šveits on omamoodi heaolu kehastus: ilus, romantiline ja
rikas riik. Ja et seal õitseb pangandus, käiakse suusatamas ja valmistatakse
eluaeg töötavaid kelli. Aga Šveits on veel mõnda muudki.
Ein Volk von Bauern
und Soldaten, talupoegade ja sõdurite rahvas – sellise pealkirja all tutvustab
Valais’ kantoni ajalugu veinibrošüür. Sõdurite maa on Šveits tänaseni. Kõik
mehed on seal 40. eluaastani tegevteenistuses. See tähendab, et kuni 34.
eluaastani tuleb käia kord aastas kolm nädalat kordusõppustel ja siis kuni
neljakümnendani iga kahe aasta järel. Igas majas peab olema varjend, ilma
varjendita majale ei anta üldse ehitusluba. Igal mehel on automaatpüss kodus,
erilise kasti sees. Uurin meie Šveitsi aukonsulilt Michel Merlottilt, et kas
nad siis naabrimehi sellega maha ei kõmmuta. Konsul kinnitab, et harva: vahest
3-4 juhtumit aastas, aga enesetappudeks pruugitakse seda relva küll. Ja et
paljud varjendid on tänapäeval muudetud veinikeldriteks.
Olen isegi kohanud
Šveitsis rongiga sõites relvastatud mehi, kes kordusõppustele sõidavad, püssid
põigiti pingi all, nii et nende torud limonaadikärudele ette jäävad. Lõuna ajal
ilmuvad maanteele soomustransportöörid, sest ka sõjaväelastele on lõunaaeg
püha. Maantee ääres paistavad sõjaväelennuväljad ja kohati olevat mäedki
kärjeks uuristatud, nii et hävitaja saab õigel hetkel kaljust välja söösta.
Mere puudumine ei tähenda šveitslaste jaoks sugugi mereväe puudumist, sadamaid
oma sõjalaevade jaoks tavatsevad šveitslased üürida Itaaliast.
Ent küllalt
sõdalastest, kõnelgem veinirahvast.
Kuigi viimane kanton andis juba kümmekond aastat tagasi ka naistele
valimisõiguse, on Šveits hästi konservatiivne maa. See peegeldub ka Šveitsi
veinikunstis, eriti ürgsetes viinamarjades. Chasselas on ühe hüpoteesi järgi
pärit juba Vanast Egiptusest, kindel on aga, et Petite Arvine’i ja Amigne’i
tõid roomlased üle Alpide 1. sajandil.
Šveitsi veinikunst on maailmas siiski
sedavõrd tundmatu, et reklaam-cd koosneb põhiliselt rahvusvaheliste kuulsuste
veinikõnedest. “Mul polnud Šveitsi veinidest aimugi, aga nüüd on mul maja keset
viinamarjaaedu Genfi järve ääres,” kiitleb näitleja ja näitekirjanik Peter
Ustinov. “Ja kuidas siis mitte veini teha.” Nagu teisedki eestkõnelejad,
rõhutab ta valgete veinide puhul nende omapära, mahlakust ja vürtsikust,
punaste puhul aga animaalsust ja maamaitset, mis teeb veini eriti sobivaks
metsloomapraadidega.
Muide, Genfi järve kõrge kallas on kahtlemata üks neid
paiku, kuhu tasub maja muretsemist (kui naljakalt mõjub see sõna, kirjutades
villa terrassil järvelt peegelduva õhtupäikese kiirtes veini nautimisest) kõige
tõsisemalt kaaluda.
Kõige suuremad ja põnevamad veinipiirkonnad on Valais ja Vaud, mis toodavad
kokku 61% Šveitsi veinist. Vaud laiub Genfi järve põhjakaldal. Viinamarjaaiad
paiknevad kõrgetel kaldaterrassidel talumajakeste, villade ja losside vahel.
Iga lapp aias on üles haritud, aga loomulikult pole seda nii palju, et oma
veinitööstust pidada, marjad müüakse kokkuostjale või valmistatakse vein
ühiselt veinikooperatiivis. Chasselas katab neli viiendikku veiniaedade
pinnast. Kuigi prantsuse poolel annab see sort lauaveine, on ta Šveitsi uhkus.
Veini kvaliteet ja omadused olenevad suuresti pinnasest, sest mari on olemuselt
üsna neutraalne. Leidub nii odavat keeratava korgiga lihtveini kui kallist ja
kontsentreeritud Chasselas’d, on nii kerget ja mahlakat kui ka talupoeglikult
maamaitselist.
Valais (saksa keeles Wallis) olevat Šveitsi Setumaa. See
tähendab, et inimesed ei ole siin nii tähtsad kui mujal, on lihtsamad ja
sõbralikumad. Kõrtsis võib valais’lane isegi võõraga juttu puhuma tulla, mida
mujal naljalt ei juhtu. Valais’ veinid valmivad Rhone’i (siin on see jõeke veel
üsna kitsas nire) järskudel terrassidel. Taustaks lumised mäed. Kui Vaud’s,
eriti Lausanne’i ja Montreux’ vahel ilmestab maastikku suurejooneline
ehituskunst, siis siin kõneleb loodus ise.
Viinamarjaaedade omanikke on siin
ligi 20 000, niisiis on igal põlisel Valais’ perekonnal midagi. Chasselas’d
kutsutakse siin Fendant’iks ja vahest see ongi tuntuim Šveitsi vein. Fendant on
enamasti mahlakas ja täidlane, vahel ka mineraalne, aga ikka teatud loomuliku
sarmiga. Mingil moel meenutab ta mulle austerlaste Grüner Veltlinerit.
Johannisberg pakub ümarat ja kerget veini.
Punastest veinidest on kuulsaim Dole, mis on Pinot Noir’l põhinev segu. See
võib olla valmistatud ka ainult Pinot Noir’st, aga tavaliselt on sellesse
segatud Gamay’d (neid kaht marja peab olema vähemalt 80%) ja pisut Syrah’d või
mõnd Valais’ kohalikku spetsialiteeti: Cornalin’d või Humagne Rouge’i. Dole
Blanche on punastest marjadest valmistatud valge vein, enamasti lihtne,
mahlakas ja hästi libisev.
Kuigi kohalikel iidsetel viinamarjadel pole
erilist majanduslikku tähtsust, on nende ainulaadsus seda põnevam.
Cornalin’ (esmakordselt dateeritud 1313) kohta öeldakse, et see mari toodab
mahlakat ja hästi laagerduvat veini. “Moos, kirss, suits, sügav maitse, Pinot
Noir’ ja Syrah’ vahepealne,” loen oma degustatsioonimärkmetest Imeschi
veinikeldris. Veinipoes läheb mu käsi lõpuks siiski parfüümse ja mahlaka
vaadilaagerdusega Pinot Noir’ pudeli poole. Burgundia Pinot Noir’ga kõrvutades
on Valais’ Pinot mu meelest parfüümsem, avatum ja mahlakam, aga ka kergem ja
lõpp kukub kiiremini ära. Humagne Rouge’i peetakse omas robustsuses heaks
metsloomaprae kaaslaseks.
Valgetest kohalikest marjadest on minu meelest
eriti põnev Humagne Blanche (millel pole Humage Rouge’iga mingit sugulust).
Mineraalsel ja erksal veinil aimub raua maitset: just selle omaduse pärast
joodeti Humagne Blanche’iga vanasti naisi pärast sünnitust, et need oma jõu
tagasi saaksid. Ja küllap joodeti ka enne sünnitust.
Petite Arvine
(“mahlakas, ananass, lilled, õunakook, jood, meresool”) ja Amigne on üsna
sarnase karakteriga viinamarjad, mis eriti hästi sobivad kuldsete ja
aromaatsete dessertveinide (Vendange Tardive) valmistamiseks. Parim maitstud
dessertvein oli aga Rouvinez’ Ermitage de Valais (Marsanne) 1999, tammevaadis
laagerdatud pooleldi beerenauslese, pooleldi Eiswein.
Tavaliselt kasvavad
viinamarjad Šveitsis 450–800 meetri kõrgusel merepinnast, aga Heida ehk Paien
(prantsuse Savagnin) kasvab isegi 1100 meetri kõrgusel, mis on kõrgeim veiniaed
Euroopas.
Häid veine sai seekordsel veinireisil maitsta Rouvinez’, Imeschi, Henri Badoix’ ja Schenki veinikeldrites. Lõunasöök Rouvinez’ perekonnale kuuluvas Chateau Lichtenis viis meeleolu eriti kõrgele. Valge mõisamaja paiknes terrassil linnast mitusada meetrit kõrgemal, veinipõldude vahel. Peretütar Veronique, kes Zürichis toiduainete tehnoloogiat õpib, on nõus perekonnaäri kunagi isalt üle võtma. Samas pole Sierre’i kohal mäe otsas elamine noorele inimesele mingi eriline mõnu: ilma autota ei jaksa õieti linnast kojugi tulla. Aga veinivaldus (35 hektarit, 1 200 000 pudelit) kohustab. Eesti veinidelegatsioon kinkis Chateau Lichtenile suure sinimustvalge lipu, mis sobiks mõisa kohale heisata.
Šveitsi vein on pea tänase päevani Šveitsi siseasi: 98% sõdurite ja
talupegade maa veinist joovad šveitslased ise ära. Väikese Sierre’i linna
supermarketis vedelevad mitte kaugel kapsastest kümne kaupa vitriini topitult
Ch. Latour, Ch. Haut-Brion ja Ch. Mouton Rothschild, kõik maksavad 2000 krooni
pudel, s.t 30–40% Tallinna hinnast. Faustino I, väga hea Rioja Gran Reserva,
maksab sealsamas 220 krooni pudel, mis on vaevalt pool meie hinnast. Ja sama
palju maksab iga lihtne kohalik talupojavein. Ning šveitslased joovad
kohusetundlikult oma veini, kuigi sama palju maksab ka näiteks Rioja tipp. Alla
100 krooni ei maksa miskit isegi tehasepoes, hea Pinot Noir’ hind on 300 või
rohkem.
Niisiis pole Šveitsi veiniga meie supermarketites midagi peale
hakata. Aga heas restoranis või vinoteegis võiks seda ometi leiduda, sest
Šveitsi veini põhiväärtus seisneb just tema harulduses. Hea on see, mida harva
saab.
Šveitsi veinid pole minu esmamulje põhjal kuigi ümarad, pehmed ega
täidlased. Pigem on nad erksad, karedad ja mineraalsed. Ägedad, nurgelised ja
talupoeglikud.
Ühesõnaga: põnevad veinid.
Õnneks ei jää kogu eelnev jutt
siiski tabamatuks maitseimeks. Läinud nädalal jõudsid head šveitsi veinid
müügile Grand Hotel Tallinnasse, Gloria veinikeldrisse, Niguliste vinoteeki,
Ammende villasse ja Pädaste mõisa. Eesti kuulub nende väheste maade hulka, kus
säherdune haruldus müügil!
Prantsuskeelne Šveits (11 390 hektarit):
veinipiirkonnad Valais, Vaud, Genf ja Neuchatel. Peamine valge viinamari Chasselas (Fendant). Veel viljeldakse Sylvanerit (mida kutsutakse Johannisberg või Rhin) ja Pinot Gris’d (Malvoisie). Punastest kasvatatakse Pinot Noir’d ja Gamay’d. Valais’s leidub mitu kohalikku ürgset sorti.
Saksakeelne Šveits (2500 hektarit):
veinipiirkond Ida-Šveits. Peamised viinamarjad Blauburgunder (s.t Pinot Noir), RieslingxSilvaner (s.t Müller-Thurgau, see on kahe eelmise ristand, mille lõi 1890. aastal Šveitsi botaanik Hermann Müller), Grauer Burgunder (s.t Pinot Gris) ja Gewürztraminer.
Itaaliakeelne Šveits
(900 hektarit): Veinipiirkond Ticino. Tähtsamad viinamarjasordid Merlot ja kohalik Bondola.