UUS: Jääkuninganna magus kingitus
Veinipiirkonnale omane identiteet tähendab kõike seda, milline on selle paiga kliima, pinnas ja loodus. Seda mõistes saab selgeks, miks ühes või teises paigas viljeldakse teatud kindlaid meetodeid ja veini stiili. Kanada on selline isemoodi veinimaa, mida enne 1970. aastaid ei saanud võtta tõsiselt. Sealt võis leida vaid šerrilaadseid veine," kirjutab Hugh Johnson. Kuid kui selgus, et siinseil aladel kasvavad külmale kliimale vaatamata hästi sellised sordid nagu Chardonnay, Riesling, Gewürztraminer, Pinot Noir, aga ka Cabernet jt, hakkas veinimajandus tasapisi edenema. Ning kui Inniskillini veinimaja kõigepealt 1989. aasta Vinexpol ning seejärel ka 1991. aasta Bordeaux’ veinimessil oma Vidal Icewine’iga võitis kõrgeima tunnustuse, Grand Prix d’Honneuri, sai kogu piirkonnas jääveini tootmine hoogu juurde.
Jäävein ehk icewine on vein, mille valmistamise meetodid on iseenesest pärit Euroopa põhjapoolsetelt viinamarjakasvatusaladelt, Saksamaalt ja Austriast. Kanadas on jääveini tegemine koondunud kahte põhipiirkonda – Niagara poolsaarele Ontarios ning Okanaga orgu Briti Columbias. 1980. aastatest kuuluvad need ametlikult maailma külmimate veinitootmise piirkondade nimekirja (koos USA Oregoni, Uus-Meremaa ja Saksamaa Reini jõe oru või siis näiteks Champagne’iga). Külmas kliimas kasvanud marjad on oma iseloomult suurema happega, aroomirikkamad kui soojas kliimas kasvanud, ning vein pikema küpsemispotentsiaaliga. Nii usuvad veinimeistrid, et Pinot Noir kaotab soojas oma elegantsi ja nüansikuse, mis on olemas "külma kliima marjades". Chardonnay on aga hea kohaneja. Külmas on selle vein rohkem õunasem ja greibisem. Kuid külmas piirkonnas jääb alati risk, et külm viinamarjaaedadele liiga teeb (Ontarios võib talvel olla kuni –20 kraadi külma). Marju kaitstakse väga pika perioodi jooksul ka tühja kõhuga lindude eest, et need hoolega kasvatatud marju lihtsalt pintslisse ei pistaks.
Talvised toimetamised
Selle imeveini valmistamine on väga kallis lõbu. Kuigi marjad on küpsed juba oktoobris, jäetakse need puudele – külma näpistada ja kuivada – ning korjatakse käsitsi mari haaval kokku alles detsembris-jaanuaris. Marjad on siis ülisuure suhkrusisalusega, kontsentreeritud, natuke juba kortsus, suure happesisaldusega, ning korjamise ajal peavad olema kindlasti külmunud. Kanadas on selleks miinimumiks –8 kraadi, Inniskillini veini marjad ootavad aga –10 kuni –13 kraadini, et marjad öösel, mil see temperatuur on saavutatud, ära korjata ning pressida. Nii on jääveini marjade saak vaid 5–10 protsenti tavalisest korjest. Jääveini tootmist reguleeritakse Kanadas Vintners Quality Alliance’i (VQA) poolt, mis keelab marjade kunstliku külmutamise mis tahes tootmise hetkel (neid ei või ka näiteks külmunult säilitada, et siis hiljem neist mahla pressida). Marjade pressimisel jälgitakse mahla kvaliteeti väga hoolikalt, sest ära jäätub ju vesi, ning see kipub kiiresti üles sulama ning mahla ära "vesistama". Kontsentreerunud magusat mahla saadakse marjast kätte piltlikult öeldes vaid mõni tilk ning veini nn käimine kestab seni, kuni veini alkoholisisalduseks on 10–12 protsenti.
Innisikillini 2003. aasta Vidal Oak Aged on intensiivselt magus vein, lõhn on troopilist laadi. See on magusalt ananassine, täis mangosid ja küpseid virsikuid, millele oleks otsekui suts värsket mett peale kallatud. Kuskilt klaasiservast trügib ninna ka natuke apelsinikoort, aga sellist, mis oleks nagu korra koos suhkruga ahjus käinud.
Maitse on magus, mitte lääge, mõjudes elava ning värskena koos suure selge happega. Lõpp on kuiv ja puhas. Just happesus on see, mis eristab jääveini paljudest teistest magusatest dessertveinidest.
