Väike Ateena Vene tänaval

Restoran “Vasilio”
Tallinn, Vene 6.
Avatud 12-24.

Restoran “Vasilio” on ajalooga koht, ehk teisisõnu vanemaid kreeka restorane Tallinnas. Vene tänaval, mida üle tee rippuv hiigeltransparent reklaamib söögitänavana ning kus on mitu head restorani, pakub kreeka restoran muuseas konkurentsitult  parimaid juustucroissant’e ja ahjukartuleid.
Mulle meeldib Vene tänava restoraniterrassidel ehk vanemas keelepruugis vabas õhus süüa. Maailm jalutab su laua äärest mööda, itaalia nunnad, saksa madrused, soome vodkaturistid ja eesti hipparid vahelduvad nagu fellinilikes filmikaadrites. Restoraniterrasside tänavad kui omaette turismiatraktsiooni ja gurmaanlike ihade rahuldamise sümbioos on Euroopas laialt levinud. Tuntuimad vastavad tänavad on ilmselt Brüsselis ja Istambulis (ma ei mõtle siinkohal nn rahvaköögi stiilis tegutsevatele türgi, kreeka, itaalia odavatele kiirsöögirestoranide tänavaile). Kuid ei mingit trügimist nagu Viru tänaval või Raekoja platsil, Vene tänaval jätkub kõigile privaatset ruumi. Romantilisi vaateid samuti.
“Vasilio” avaldab muljet juba menüü pikkuse ja mitmekesisusega. Siin leidub tüüpilisi kreeka suupisteid ja vähemtraditsioonilisi pearoogi, ning nende tegemist kamandab kreeklasest peakokk. Külmad suupisted, soojad suupisted, salatid, supid, kalaroad, linnuliharoad, lambaliharoad, loomaliharoad, sealiharoad, riis, ahju- või keedukartul – igale maitsele midagi. Ainult magustoidukaart karjub tühjuse järele ja see vähenegi, mida pakutakse, on kohutavalt magus: näiteks kallis halvaavalik “Halvas” ( 71). Mandlitega halvaatükkidele on peale lastud vahukoort, lisatud dekoratiivseks silmailuks üks (!) viinamari ning taldriku ääred üle puistatud pähklihelvestega. Isegi tass mõru kreeka kohvi (20), mida vanast harjumusest ikka türgi kohviks nimetan, ei suuda sellist lääget magusakogust neutraliseerida. Seetõttu soovitan magustoiduks tellida vaid jäätiseassortiid “Olümpose mäestik” (29).
Kes tahab, võib aperitiiviks võtta pitsi aniisiviina “Boutari Ouzo” (35). Kuid pole stiilne, et majaveinina pakub “Vasilio” kreeka veini asemel hispaania veine (40 krooni pokaal). Teades, kui odavaid ja häid lauaveine Kreekas toodetakse, valdas mind pettumus ka pudelis müüdavate kreeka veinide hindu lugedes. Kuid toidud pettumust ei valmista.
Suurepärast maitseelamust pakub kergelt keedetud kreeka köögiviljade valik (54) rosinatega. Seda serveeritakse koos ahjusoojade krõbedate juustucroissant’idega (10). Suppidest proovisin “Kakaviat” (77), mereandidest kubisevat hõrgutist, mis on hea ja kerge suvine supp. Rannakarbi-, kalmaari- ja krevetitükid ujumas porrulaugu ja tomatitükkide keskel. Lihtsalt laksutad keelt. “Moschari Stifado” (127) meenutab Eesti ühepajatoitu. Tugevalt vürtsikas punaveini- ja paprikakastmes veiselihahautis mahukas kausis, salatiks – mida võiks kogusena küll rohkem olla – pärlsibul, küüslauk, kurk ja tomat. Eraldi kausikeses tuuakse suur kuldpruun ahjukartul. “Psari Psito” (109) ehk lõhefilee sibula-koorekastmes ahjukartuliga on eriliselt pikantne kalaroog, lisandiks muuhulgas brõnsa ja rohelised oliivid. Lõhetükiga on ainult natuke koonerdatud … Kel rahakott kõhnem, leiab ka midagi odavamat (kalkunivarras 50 krooni).
Stiliseeritud kreeka rahvarõivas kelnerid ja ettekandjad, enamuses vene rahvusest, paistavad silma korraliku eesti keele oskuse ja hea teenindusega. Kuid keegi ei näi ka soome või inglise keelega hätta jäävat.