15.11.2007, 00:00
Vana hea tatar taas au sisse
Tatart hinnatakse toitvuse ja heade maitseomaduste pärast, kuid lisaks toidupoolisele pakub tatar abi ka loodusravis ning padjatäites, teab Urmas Kokassaar.
ISTOCKPHOTO
Tatrataime algseks päritolupiirkonnaks loetakse Hiinat
ja Tiibetit. Just Aasias kasvavast metsikust tatrast on kujunenud
nüüdisajal aretatud sordid. Mitmetes Euroopa riikides tunti keskajal
tatart aga hoopis “saratseeni maisi” nime all. Ehkki
kõnekeeles peetakse tatart ekslikult teraviljaks, botaaniliste tunnuste
alusel tatar teraviljade hulka ei kuulugi, kuna tatra viljadeks on
kastanpruunid, kolmetahulised pähklikesed.
Tatrajahu valmistatakse eri jahvatusastmega, on nii jämedamat kui ka peenemat. Tatrajahust tehtud tainast saab valmistada häid pliine ehk kreppe, nagu mõnel pool pannkooke kutsutakse. Arvestama peab aga seda, et selles jahus on suhteliselt vähe kleepvalke, nii et muuks otstarbeks sitke ja kleepuva taigna valmistamiseks tuleb tatrajahu segada teiste jahudega. Tavaliselt on paariliseks nisujahu. Aasia maades, eriti aga Jaapanis, on väga levinud tatra- ja nisujahu segust valmistatud soba nuudlid. Samuti armastatakse Aasias kuuma vee ja tatrajahu segamisel saadud puderjat massi, mida enne söömist tavaliselt maitsestatakse sojakastmega. Meil müüdavatest toodetest võib tatrajahu leida peamiselt segujahudest valmistatud pastasortide koostisest. Et tatrajahu annab sellistele toodetele pruunika värvuse, siis on nad tarbijale ka selgelt äratuntavad. Mida tumedam tatrajahu on, seda suurem on selle bioloogiline toiteväärtus. Põhjus on selles, et tume toon viitab nii mineraali- ja vitamiinirikaste kestade kui ka kestaaluste kihtide olemasolule jahvatises.
Tatrast helbed
Tatrahelveste võidukäik sai alguse tempokast elurütmist. Paljudel pole tööpäeva hommikul nii palju aega, et tangudest tatraputru keeta. Võrreldes tangudega annavad tatrahelbed sööjale küll mõnevõrra rohkem toiduenergiat (100 grammi 350 kcal) ning helveste säilimisaeg on mõnevõrra lühem. Lisaks põhitoitainetele (süsivesikud, valgud, rasvad) sisaldavad tatrahelbed palju inimesele vajalikke mikrotoitaineid. Tatras leidub nii veeslahustuvaid (B1, B2, B6, foolhape) kui ka rasvlahustuvaid (A, E) vitamiine. Erilist tähelepanu pälvib tatar bioflavonoidide ohtra sisalduse tõttu. Kasulike mineraalühendite koha pealt tuleb mainida eeskätt fosforiküllust, kaaliumirikkust ja magneesiumiohtrust. Muide nii kaaliumi kui ka magneesiumi kipub nüüdisajal paljudel inimestel seoses tasakaalustamata toitumisega nappima. Mikroelementidest tuleb esile tõsta tatratoitude raua-, tsingi-, vase-, seleeni-, molübdeeni- ja joodisisaldust.
Tatrast tangud
Head tatraputru saab keeta ikka tatratangudest. Töötluse käigus tatraviljade kestad eemaldatakse, kuid viljadele iseloomulik üldkuju siiski säilib. Röstimata tatratangud on värvuselt valkjad, röstitud aga äratuntavalt pruunika värvusega. Toiduainena on tatratang väärtuslik mitmel põhjusel. Esiteks, tatras on rohkesti valke, mis moodustavad rohkem kui kümnendiku tangude algkaalust. Rasvu on tatratangudes üsna vähe, kõigest paari protsendi jagu. Samas on tatratangude rasvollus õige rääsumiskindel. Rasvanappust ei pea tatrapudru austaja siiski mitte kartma, sest intensiivsema maitse saavutamiseks röstitakse tange veel kord enne keetmist õliga ning juba valminud pudrule lisatakse söömise käigus tavaliselt ikka võid või hapukoort. Tatratangudest valmistatud pudru seedumisel jõuab glükoos verre suhteliselt pika ajavahemiku vältel, mis kindlustab ka veresuhkru taseme püsivuse. Kogu see tangudesse koondunud põhitoitainete komplekt annab sajagrammise kuivaine portsu kohta ligi kolmsada kilokalorit toiduenergiat. Sellele tuleks lisada veel putru ilmestava võisilma või hapukoore energiakogus. Nii et tatratangupuder kosutab tõesti igakülgselt selle sööjat.
Probleemiks on vaid tangude pikk keetmisaeg. Tõsi, siingi on lahendus leitud ja selleks on eelküpsetatud või eelröstitud tatratangud. Keedetud tatart on läbi aegade kasutatud ka eri toitude taimse lisandina. Äärmusteni jõuti sellega aga nõukogude sööklakultuuris, kus teiste lisandite puudumisel serveeriti seda kõikvõimalike toitude juurde.
Tatrajahu valmistatakse eri jahvatusastmega, on nii jämedamat kui ka peenemat. Tatrajahust tehtud tainast saab valmistada häid pliine ehk kreppe, nagu mõnel pool pannkooke kutsutakse. Arvestama peab aga seda, et selles jahus on suhteliselt vähe kleepvalke, nii et muuks otstarbeks sitke ja kleepuva taigna valmistamiseks tuleb tatrajahu segada teiste jahudega. Tavaliselt on paariliseks nisujahu. Aasia maades, eriti aga Jaapanis, on väga levinud tatra- ja nisujahu segust valmistatud soba nuudlid. Samuti armastatakse Aasias kuuma vee ja tatrajahu segamisel saadud puderjat massi, mida enne söömist tavaliselt maitsestatakse sojakastmega. Meil müüdavatest toodetest võib tatrajahu leida peamiselt segujahudest valmistatud pastasortide koostisest. Et tatrajahu annab sellistele toodetele pruunika värvuse, siis on nad tarbijale ka selgelt äratuntavad. Mida tumedam tatrajahu on, seda suurem on selle bioloogiline toiteväärtus. Põhjus on selles, et tume toon viitab nii mineraali- ja vitamiinirikaste kestade kui ka kestaaluste kihtide olemasolule jahvatises.
Tatrast helbed
Tatrahelveste võidukäik sai alguse tempokast elurütmist. Paljudel pole tööpäeva hommikul nii palju aega, et tangudest tatraputru keeta. Võrreldes tangudega annavad tatrahelbed sööjale küll mõnevõrra rohkem toiduenergiat (100 grammi 350 kcal) ning helveste säilimisaeg on mõnevõrra lühem. Lisaks põhitoitainetele (süsivesikud, valgud, rasvad) sisaldavad tatrahelbed palju inimesele vajalikke mikrotoitaineid. Tatras leidub nii veeslahustuvaid (B1, B2, B6, foolhape) kui ka rasvlahustuvaid (A, E) vitamiine. Erilist tähelepanu pälvib tatar bioflavonoidide ohtra sisalduse tõttu. Kasulike mineraalühendite koha pealt tuleb mainida eeskätt fosforiküllust, kaaliumirikkust ja magneesiumiohtrust. Muide nii kaaliumi kui ka magneesiumi kipub nüüdisajal paljudel inimestel seoses tasakaalustamata toitumisega nappima. Mikroelementidest tuleb esile tõsta tatratoitude raua-, tsingi-, vase-, seleeni-, molübdeeni- ja joodisisaldust.
Tatrast tangud
Head tatraputru saab keeta ikka tatratangudest. Töötluse käigus tatraviljade kestad eemaldatakse, kuid viljadele iseloomulik üldkuju siiski säilib. Röstimata tatratangud on värvuselt valkjad, röstitud aga äratuntavalt pruunika värvusega. Toiduainena on tatratang väärtuslik mitmel põhjusel. Esiteks, tatras on rohkesti valke, mis moodustavad rohkem kui kümnendiku tangude algkaalust. Rasvu on tatratangudes üsna vähe, kõigest paari protsendi jagu. Samas on tatratangude rasvollus õige rääsumiskindel. Rasvanappust ei pea tatrapudru austaja siiski mitte kartma, sest intensiivsema maitse saavutamiseks röstitakse tange veel kord enne keetmist õliga ning juba valminud pudrule lisatakse söömise käigus tavaliselt ikka võid või hapukoort. Tatratangudest valmistatud pudru seedumisel jõuab glükoos verre suhteliselt pika ajavahemiku vältel, mis kindlustab ka veresuhkru taseme püsivuse. Kogu see tangudesse koondunud põhitoitainete komplekt annab sajagrammise kuivaine portsu kohta ligi kolmsada kilokalorit toiduenergiat. Sellele tuleks lisada veel putru ilmestava võisilma või hapukoore energiakogus. Nii et tatratangupuder kosutab tõesti igakülgselt selle sööjat.
Probleemiks on vaid tangude pikk keetmisaeg. Tõsi, siingi on lahendus leitud ja selleks on eelküpsetatud või eelröstitud tatratangud. Keedetud tatart on läbi aegade kasutatud ka eri toitude taimse lisandina. Äärmusteni jõuti sellega aga nõukogude sööklakultuuris, kus teiste lisandite puudumisel serveeriti seda kõikvõimalike toitude juurde.
Hommikupuder
Vaja läheb
• 3 dl purustamata tatratangu
• 25 g taluvõid
• 6 dl vett
• 0,5 tl meresoola
• 1 sibul
Valmistamiseks
sulata või poti põhjas ja kuumuta peenestatud sibul klaasjaks. Lisa kuivad tatratangud ja kuumuta pidevalt segades paari minutiga kergelt läbi. Lisa keev vesi ja sool ning keeda tasasel tulel 20 minutit. Serveeri hapukoorega, millele haki kaunistuseks murulauku.
Tatrakoogikesed
Tatrakookide valmistamiseks saad kasutada järelejäänud putru. Selleks vormi jahtunud pudrust õhukesed pätsikesed. Kasta need lahtiklopitud muna ja seejärel riivsaia sisse. Prae kuumas õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks ja serveeri hapukoore ja rohelise salatiga.
Vaja läheb
• 3 dl purustamata tatratangu
• 25 g taluvõid
• 6 dl vett
• 0,5 tl meresoola
• 1 sibul
Valmistamiseks
sulata või poti põhjas ja kuumuta peenestatud sibul klaasjaks. Lisa kuivad tatratangud ja kuumuta pidevalt segades paari minutiga kergelt läbi. Lisa keev vesi ja sool ning keeda tasasel tulel 20 minutit. Serveeri hapukoorega, millele haki kaunistuseks murulauku.
Tatrakoogikesed
Tatrakookide valmistamiseks saad kasutada järelejäänud putru. Selleks vormi jahtunud pudrust õhukesed pätsikesed. Kasta need lahtiklopitud muna ja seejärel riivsaia sisse. Prae kuumas õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks ja serveeri hapukoore ja rohelise salatiga.
