Viinamarjade keiser
Riesling on üldtuntud marjasort, aga just saksakeelses maailmas on ta saanud põhiliseks. 19. sajandi lõpus olid Saksa Rieslingid hinnalisemadki kui paljud Bordeaux' piirkonna parimad veinid ja on tõsiselt kahju, et tänapäeval leiab aina harvemini veinigurmaane, kes on nõus hinnalist Rieslingit poeriiulilt ostma. Põhjuseks on toodud eelkõige pärastsõjaaegset masstootmise hullustust ja Saksa veiniseaduse omapärast tõlgendust, kus kõik sellised väärtused, mis veinis peavad olema, nagu keha (body), hape ja mineraalsus, taandati suhkrusisalduse mõõtmise varju. Sellest tingitult on paljud innovaatilised Saksa veinimeistrid üldse keeldunud kirjutamast siltidele Tafelwein või Kabinett ja kommenteerivad seda nii, et nemad teevad veini, milles on maitse, mitte ei käärita suhkruvett. Seega iseloomustab tõupuhast Saksa Rieslingit maitse, mida on võimatu kopeerida. Muidugi on selle põhjuseks Saksamaa terroir: selle all mõtlen ma kultuurilisi, klimaatilisi ja mullastikust tingitud lähteomadusi, mis kõik veinitegu kui tervikut mõjutavad.
Klimaatiliselt meeldib Rieslingile külm kliima ja pikk küpsemiseperiood. Liiga soojas kliimas annab see marjasort varajast saaki ja marjakestad arenevad liiga paksuks - seega on näiteks suhteliselt kuumas Tšiili keskosas loobutud Rieslingiga katsetamast.
Tähtsaid kasvukohti
Saksamaal annab Riesling, olenevalt kasvukohast, väga erinevaid tulemusi, kuid põhiliseks ja kordumatuks tegelaseks veini hindamisel jääb siingi happe määr. Ilmselt hinnatumaks on Rheingau piirkonna järskudel nõlvadel kasvanud Riesling, mis annab elegantse ja mineraalse veini. Nahe piirkond on samasuguse kvartsiidi-lössi kivipõhjase pinnasega ja sealne vein ilusa happega. Pehme ja mineraalne Riesling tuleb Moselist, mille pinnaseks on lubjakivipõhjane saviliiv. Tõusvaks täheks saab pidada Pfalzi teravaid, värskeid ja vürtsikaid veine lössiselt pinnaselt. Tuleks mainida, et kuni 1970.-1980. aastateni valmistati Pfalzis ainult magusaid veine. Nüüd on sealsed kuivad Rieslingid aga väärtus omaette.
Muidugi on omaette klass ka eri tehnoloogiatega saadud magusad veinid: Trockenbeerenauslese näiteks (tooraineks väärishallitusega viinamarjad) või Eiswein (tooraineks külmunud marjad). Mõlema veini puhul on peamine magusa ja happe balanss.
Alsace on pärast Esimest maailmasõda ja üleminekut prantslastele 1911. aastal saanud oma kuulsa Gewürztramineri kõrvale veel ühe ülihea toiduveini - just nimelt Rieslingist. Kes neid veine proovinud, see teab, et pole eriti keeruline väärtustada siinse Rieslingi head balanssi ja järelmaitse pikkust. Eriliste omaduste peamiseks põhjuseks on lubjakivine aluspind ja märksa soojem kliima võrreldes eespool nimetatutega, mis tingib veidi paksema marjakesta ja seega jõulisema maitse hapra elegantsi asemel ning suurema alkoholisisalduse. Parimateks tootjateks on meile tuntud Trimbach, Gustav Lorenz ja Hugel.
Parimad Austria Rieslingid tulevad muidugi ka graniidipinnasega terrassidel paiknevatest viinamarjaaedadest Wachaus, mille veinid on tõsiselt mineraalsed ja vananedes tugeva petroolimaitsega. Eesti üheks parimaks müügilolevaks Rieslingiks valitud Dinstlgut Loiben Loibenberg Riesling on just selline. Häid Rieslingeid valmistatakse ka Kremstalis ning hilise korje magusaid Trockenbeerenauslese ja Eisweini tüüpi veine Neusiedersee piirkonnas (Eestis on esindatud näiteks Elfenhof, Lenz Moser, Dinstlgut Loiben).
Mujalt Euroopast tasuks &au ml;ra märkida Sloveenia Maribori linna ümbruses toodetud häid ja värskeid Rieslingeid. Tšehhi (ja Morava) veinid on pisut ehk liiga õlised ning lihtsad, nagu seda on ka kergeltjoodavad Ungari Rieslingid.
Austraalia on saanud maailmas üheks parimaks värske, kerge, kuid mineraalse stiili esindajaks. Väga hea kasvupiirkond on Lõuna-Austraalia, eriti Clare Vale ja Eden Valley. Kunagi kõige levinumaks valgeks viinamarjaks olnud Riesling pidi oma positsiooni 1950ndatel loovutama trendikale Chardonnay'le. Momendil on Austraalias aga jälle käsil Rieslingi avastamine ja selle võidukäik maailmaturul on tuntav. Parimad esindajad on Jim Barry, Wolf Blass, Petaluma ja Pewsey Vale.
Uus-Meremaa on oma Lõunasaare külma kliima poolest igati sobiv Rieslingi korralikuks väljaarenemiseks. Eestis on esindatud Villa Maria ja Cloudy Bay. Ka Lõuna-Aafrikas on Rieslingi tootmine koondunud külma lõunatippu (esindajad on Klein ja Groot Constantia).
California valmistab Rieslingust enamasti magusaid hilise korje variante, Kanada aga kui maailma kõige suurem Icewine'i tootja tõestab Ontario piirkonnas suurepäraselt, et Icewine ei saa mitte üldsegi olla masstoodang.
Reeglitest ja nende rikkumisest
Tulles tagasi Rieslingi kodumaa Saksamaa juurde, pean vajalikuks selgitada ka Saksamaa kvaliteetveinide tootjate ühenduse VDP (Verband Deutscher Prädikats- und Qualitätsweingüter) olemust. Organisatsioon on loodud 1910. aastal 200 parima veinitootja osavõtul ja hõlmab ainult 3,7% Saksamaa veiniaedadest. Kvaliteedi kontroll selle ühenduse liikmete toodangu üle on karm - 1990. aasta suurpuhastuse käigus oli sel ainult 160 liiget, 2005. aastal oli organisatsioonil aga taas juba 198 liiget. Näiteks viinamarjaaia omanikest liikmetele on kohustusi 30 nõude osas - veini ei tohi müüa enne ühe aasta möödumist saagi koristamisest, marja ei tohi toota üle 5 tonni hektarilt, 80% marjadest peavad olema autohtoonsed, tootjal aga peab olema ette näidata vanade aastakäikude vinoteek. Parimatest kasvukohtadest pärit veinid kannavad nn logo viinamarjadest ja number ühest ning kirjapilti Erstes Gewächs (Rheingaus), Erste Lage (Mosel-Saar-Ruweris) või Großes Gewächs (näiteks Pfalz).
Hoopis teistsugust "veinielamust" pakuvad mõned masstootjad. Vastavalt vabalt tõlgendatud Saksa veiniseadusele on lubatud veinile suhkru lisamine - ühtekokku 25% ulatuses võib vein koosneda suhkruveest! -, sest nn Prädikatsweini aluseks on virde algne suhkrusisaldus Öechsle traditsiooni järgi. Ferdinand Öechsle (1774-1852) oli Saksa teadlane, kes leiutas lihtsa spektromeetrilise analüüsimeetodi, millest sai millegipärast alus Saksa veinide kvaliteedi hindamisel. Meetod on kasutusel siiani, kuid Saksa veiniseaduse loojad ei osanud muidugi arvestada suhkruvee, odava Sitsiilia veinivirde ja Kreeka rosinate lisamisega veinile. Kõik ülalnimetatu puudutab veine, mille hind poes ei ületa 70 krooni.
