BRÜSSELI INSAIDER | Kuidas Vana Euroopa dokumente võltsib ja näppudel arvutab

Esineb teatud olukordi, mida olen hakanud endamisi nimetama „Brüsseli hetkedeks“. Enamasti on need veidi sürrealistlikud kombinatsioonid ametialasest ebakompetensusest ja vanamoelisusest.

Valdavalt on need esinemise hetkel päris ärritavad, aga tagantjärele vaadates täitsa armsad. Ilmselt on kõigil siin elavatel eestlastel omad „hetked“ ja juttu jätkuks kauemaks, aga järgnevalt esitan neli esimesena pähe tulnud lugu enda pagasist.

Esimene Brüsseli hetk: pühapäeval on satelliidid aeglased

Eelmisel aastal tulin kord Tallinnast varahommikuse lennuga ja võtsin lennujaamas takso. Mulle juhtus üsna väsinud buss, miski Volkswagen Transporter vist. Juht oli vana mees. Nii kui ta mind lähenemas nägi, ronis masinast välja ja hakkas ümber auto minu poole tulema. Proovisin talle hõigata, et mul ei ole ju kohvrit, mida peaks kuhugi pakiruumi panema, aga tema lihtsalt astus edasi.

Ta tegi mulle ukse lahti, ise vaatas vilksti otsa, et ahhaa, nägid jah. Tegu oli liuguksega, aga ma olen tegelikult selliseid enne ka näinud, magamata olin ka. Ühesõnaga, ei andnud ma talle piisvalt imetlust ja panin tuima.

Kui me lõpuks kõik õnnelikult taksos istusime, algas aadressi sisestamine mingisse „massinasse“, mis oli kunagi kindlasti täitsa innovatiivne. Näiteks siis, kui Lehman Brothers ei olnud veel teatritükk, vaid päriselt olemas.