Kuus aastat tagasi avas Eesti riik enese teadmata ideaalse akna krüptoinvestorite pügamiseks. Petised üle maailma jooksid sellele tormi. Ekspressi uus artiklisari vaatab süvitsi, kuidas see Pandora laegas avanes ja mis sealt välja tuli.
Paari aastaga varastati või pesti Eesti osaühingute kaudu puhtaks üle miljardi euro, näitab Ekspressi uurimus. Riik helbib mainekahju mõru suppi tänini ja pääses jaanuaris rahvusvahelises hindamises napilt läbikukkumisest, mis oleks Eesti majanduse veelgi sügavamale sohu vedanud.
Vähe puudus, et tulemuseks oleks olnud Danske panga juhtumiga võrreldav rahaskandaal, hindavad mõned. Eesti krediidireiting oleks kukkunud, kõigi kodulaenud ja liisingud oleks kallinenud.
Kes on võimeline korraldama sellist hävingut? Aga saage tuttavaks: virtuaalvääringu tegevusluba.
2017. aastal tahtis valitsus teha Eestist krüptomaailmas pioneeri, ühe esimestest Euroopa riikidest, kes kuni 30 päevaga krüptoärimehele tegevusloa kätte annab. Tulemuseks oli ootamatu globaalne buum – tormijooks Eestisse, mille sarnast pole varem nähtud. Mõne aastaga anti välja load enam kui 1600 firmale.
Loa saanud välismaalaste tegevust pole seni süvitsi uuritud.
I PEATÜKK.
SAJAD MILJONID EUROD JA TÜHJAD TOAD
Ekspressi ulatusliku andmeanalüüsi tulemus näitab, et 2017. aasta lõpust kuni 2022. aasta lõpuni sai Eestis virtuaalvääringu loa 1644 firmat. Neid Eesti krüptofirmasid kahmasid välismaalastest kokku kõige enam venelased, ukrainlased ja lätlased. Suur huvi oli ka Küproselt, Suurbritanniast ja Hiinast.
OÜsid, millel luba ajada krüptoäri, sai osta Eestisse jalga tõstmata. Seda võis teha iga välismaalane, kes üleöö endas krüptoärimehe avastas. Paberid näitavad, et Eesti krüptoärimeheks vormistati end niihästi notarite juures Kiievis, Singapuris, Lõuna-Ameerikas kui ka Eesti saatkondades.
Uut majandusimet krüptolubadest ei tulnud. Ekspress nägi loaomanikke tagantjärele uurides tihti, et tulu nad ei deklareerinud ja makse ei maksnud, ent veebilehed töötasid samal ajal täistuuridel. Enam kui kolmandik 1644st loaomanikust pole loa saamisest tänaseni esitanud ühtki majandusaasta aruannet.
Sadade kaupa ärikehi registreeriti Tallinna firmavabrikutesse, halvemal juhul Lasnamäe tööstushoonesse, põllupealsele või… Tartu raudteejaama. Internetis loodi „töötajatele“ isegi valeprofiile, et luua mulje, nagu tegutseks Eestis edukas krüptoäri.
Petturite kaalutlus oli lihtne: kui valede kardin peaks aastaid hiljem langema, ei märka ega näe enam keegi, kuhu jäljed viivad.
Mäng käis suure raha nimel. Loaga varustatud äride vorpimisest ja edasimüügist kujunes siinsetele firmavabrikantidele kullauk. Eesti lubadega firmasid kasutades on aga teenitud muu hulgas Vene riigi ja selle eliidi ärihuve. Neid on kasutatud Ukrainas sõdivate vene rühmituste rahastamiseks ja Lääne sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks. Rääkimata otsesõnu elusid hävitavatest pettustest.
Nimed Garantex, Chatex, Futurocoin ja Coinpayments ütlevad pealtnäha vähe. Ent kui mõõta rahas, on nad Eesti krüptopettuste crème de la crème.
Neid ühendab üks – nad kõik olid globaalse kliendibaasiga krüptoärid, mis kuulusid välismaalastele, aga tegutsesid paberite järgi Eestist.
Siia meelitas neid Rahapesu Andmebüroo (RAB) väljastatav virtuaalvääringu tegevusluba. Sellel oli üks selge boonus – luba taskus, sai ükskõik kus maailmas loodud krüptovahetuslehele külge kleepida sildi, et ollakse litsenseeritud Euroopas ning äri usaldusväärsust kontrollib Eesti Vabariik. Enamik teisi Euroopa riike 2017. aasta lõpus sääraseid lube ei jaganud.
Osa Eestis loa saanutest tegutseski ausalt, ent sugugi mitte kõik. Ekspress avastas, et viise, kuidas Eesti kaudu krüptoga ebaseaduslikult, kiiresti ja palju raha tehti, oli ridamisi.
Praeguseks on avalikkuse ette jõudnud üksnes suurimate krüptopetturite patud. Neist kurikuulsaimad on Chatex ja Garantex – vene krüptobörsid ja -rahavahendajad, mis tegutsesid Moskva südalinna pilvelõhkujast, ent ajasid asju Eestisse ostetud riiuli-OÜde alt, siin praktiliselt makse maksmata.
Raha liikus neis idast läände nagu Neeva jõgi. Rahakohvriga Moskva kontorisse läinud venelased said rublad lihtsasti krüptovääringuks muundada, need Läände toimetada ja seal taas sularahasse valada.
Kui RABi töötajad 2021. aasta detsembris – aastaid pärast esimese tegevusloa andmist – järelevalve tegemiseks Garantexi Tallinnas Vesivärava tänaval asunud „kontorisse“ sisse astusid, ei leitud sealt mingit krüptobörsi.
RABi töötajad nägid, et Garantexil polnud seal piisavalt töötajaid. Protseduurireeglid ja sisekontroll sama hästi kui puudusid. Üheksa kliendi puhul kümnest oli jäetud tuvastamata, kas raha kandja oli üldse sama isik, kes ta väitis end olevat.
Esines perioode, mil Garantex võttis Venemaal klientideks massiliselt inimesi vaid mõne päevaga, mis pani RABi kahtlustama, et need kontoomanikud on fiktiivsed. Osal juhtudest oli Garantex RABile valetanud, nagu oleks kliendid eraisikud, kuigi tegelikult liigutasid samade kontode taga kümneid miljoneid eurosid teised vene krüptomaaklerid.
Seaduse järgi pidanuks Garantex kahtlastest isikutest või tehingutest RABile teateid saatma, aga ei teinud seda. Kui RAB firma krüptorahakotid avas, leitigi, et seal liikunud vara oli seotud kuritegevusega või kurjategijate rahakottidega.
Saabuvat karistust haistnud Garantex loobus ise krüptoloast 2022. aasta veebruaris ja teatas, et kolib Venemaale. Kaks kuud hiljem kehtestas USA Garantexile rahvusvahelised sanktsioonid. Sealne finantsjärelevalve rehkendab, et Garantex liigutas kolme aastaga üle 100 miljoni dollari musta raha. Analüüsifirma Elliptic hindab seda isegi 600 miljonile eurole.
Krüptoäri kaitsjate väide, nagu oleks ka igas teises äris „mõned mädad õunad“, on virtuaalvääringu lubade puhul leebe hinnang.
Tänu rahvusvahelisele uurivate ajakirjanike konsortsiumile ICIJ on Eesti Ekspressi käsutuses ülevaade Garantexi rahavoogudest näiteks Venemaa päritolu tumeveebi kaubamaja Hydra krüptorahakottidesse.
USA võimud panid mullu kevadel sellele narko- ja võltsdokumentide ärile ning rahapesu teenustele keskendunud illegaalsele e-kaubamajale sanktsioonid. Hydra väidetavale eestvedajale Venemaa kodanikule Dmitri Pavlovile esitati süüdistus.
Aga suur kahju on juba tehtud. 2021. aasta kevadest kuni Pavlovi vahistamiseni liigutati Eestist tegutsenud Garantexi kaudu tumekaubamaja rahakottidesse 2505 bitcoin’i ja sealt välja 966 bitcoin’i. Toonase keskmise kursi järgi teeb see illegaalseks rahavooks ainuüksi Hydra näitel umbkaudu 138 miljonit eurot.
Riigiprokuratuur tahab nüüd Garantexi palgatud eestlastest juhatuse liikmed, Mart ja Georgi-Peeter Stukolkini, kohtu ette viia. Tõsi küll, mitte rahapesu, vaid loata majandustegevuse eest.
Nimelt nägi riigiprokuratuur, et pärast seda, kui Garantex 2022. aasta algul Eesti tegevusloast loobus, jätkasid venelased raha liigutamist Eesti kaudu vanal viisil edasi. Nad etendasid sulgemist seeläbi, et Eesti IP-aadressidelt Garantexi lehele enam ei lastud, mujalt aga küll. Tagatipuks uuendas Garantex neli kuud pärast loa kaotust oma kasutustingimusi, kus valetati klientidele, et Eesti load kehtivad ja mingit probleemi äri ajamiseks pole.
Stukolkinid on menetluses seni seisukohal, et pole süüdi ja olid Garantexile vaid tankistideks. Mart Stukolkin keeldus kommentaarist. Kui kohus prokuratuuriga nõustub, võivad nad saada rahalise karistuse või kuni kolm aastat vangistust. Garantex ärina pääseb aga puhtalt.
Krüptoäri kaitsjate väide, nagu oleks ka igas teises äris „mõned mädad õunad“, on virtuaalvääringu lubade puhul leebe hinnang. Garantexiga analoogseid juhtumeid on ilmsiks tulnud ridamisi.
II PEATÜKK.
TEEKOND KRÜPTOPARADIISIKS
2017. aastal sai Eestist esimesi riike maailmas, kus virtuaalvääringu teenuse pakkujaid ametlikult litsentseerima hakati.
Kui seaduse ühe autoriga sel suvel kohtume, on tal endiselt ebamugav sellest rääkida. Ent ta ei ilusta ega puikle ning ei hoia sõnu tagasi.
„See on hea näide halvast õigusloomest. See ei olekski saanud õnnestuda,“ tunnistab ta mõrult.
Ta räägib 2017. aasta 27. novembril rakendunud uuest rahapesu tõkestamise seadusest, mis virtuaalvääringute lubade buumi vallandas.
Kuigi krüptoärikad pidid Eestis tegutsemiseks luba omama juba 2014. aastast, liigitati nad varem ähmaselt kui „alternatiivse makseteenuse pakkujad“. 2016. aastal leidis aga riigikohus ühes kohtuvaidluses, et paragrahv on liiga segane.
Seadust asus lappima rahandusministeerium, kus jäme ots oli järjepanu isamaalastest ministrite Sven Sesteri ja Toomas Tõniste käes. Eesti Euroopa Liidu eesistumisel 2017. aastal kirjutasid ministeeriumi ametnikud ühe käega rahapesu tõkestamise eurodirektiivi ja teisega kodumaal uut rahapesu vastast seadust.
Kui Eesti juhtimisel kokku lepitud värsked euronõuded jätsid riikidele vaba valiku krüptoärimehed kas registreerida või tegevusloastada, siis kodumaine seadus keeras vinti peale. Välja hakati andma koguni kaht virtuaalvääringu tegevusluba – üht virtuaalvääringu rahakotiteenuseks, teist vahetamise teenuseks.
„Poliitikud tahtsid olla innovaatilised. Riigikogu komisjonis õhutas osa poliitikuid: „Oh, lahe asi, teeme ära, oleme kihvtid! Vähendame bürokraatiat, soodustame ettevõtlust,““ meenutab endine ametnik reformierakondlase Taavi Rõivase teise valitsuse lõpupäevadel valitsenud meelsust.
Teisest otsast pedaalisid algatusele tema sõnul hoogu juurde e-residentsuse entusiastid, kes nägid selles võimalust Eesti riik paksult e-residente täis laduda.
Selle tulemusel sai uus seadus vanast leebem. Näiteks ei loetud uusi virtuaalvääringu loa omanikke enam finantsteenuse osutajateks. Sellega kadus neilt hulk karme nõudeid (otsus, mis tuli poolteist aastat hiljem tagasi pöörata).
Samuti tõsteti 15 000 euroni tehingu mahu lävendit, millest alates kliendi isiku üldse tuvastama peab. Tehingud väiksemate summadega muutusid sellega pimedaks alaks, mida sai suurema kontrollita läbi lasta.
Kui ametnikud pidid virtuaalvääringu lubade väljastamise võimalikke tagajärgi seaduse seletuskirjas prognoosima, ei teadnud nad, mida sinna kirjutada.
Kui ametnikud pidid virtuaalvääringu lubade väljastamise võimalikke tagajärgi seaduse seletuskirjas prognoosima, ei teadnud nad, mida sinna kirjutada. Ka Rahapesu Andmebüroo kehitas lihtsalt õlgu.
Parima teadmise juures arvati, et lube asuvad taotlema siinsed krüptohuvilised. RABi toonane juht Madis Reimand ennustas seletuskirjas, et tal tuleb 2018. aastal palgale võtta heal juhul neli uut alluvat.
Et nad loaomanike ärist veidigi aru saaks, tellisid rahandusministeerium ja maksuamet ühel hetkel kohalikult iduettevõttelt oma töötajatele koolituse. Seal õppisid Eesti ametnikud, mis on krüptomünt, kuidas seda luua ja müüa. Koolitusel ristiti õppemünt aircoin’iks – sarkastilise viitega krüptoärile kui õhu müümisele.
2017. aasta viimasel ööl magasid RABi töötajad veel rahulikult: pooleteise kuuga oli load saanud üksnes neli ettevõtet.
Ent õige pea hakkasid Eesti krüptoload ligi meelitama maailma hämaraid krüptoärikaid nagu üksik tänavalatern ööliblikaid.
Ühtäkki ilmusid sadade inglis-, vene- või mandariinikeelsete krüptolehtede jalustesse Eesti virtuaalvääringu loa numbrid, vahel kõrval ka RABi kolme lõviga vapp.
Eesti virtuaalvääringuloast sai kiiresti krüptomaailma absoluutne fetiš. Aasia firmavabrikud hakkasid krüptohuvilisi väikese raha eest RABi ukse taha suunama. Mõned neist tootsid virtuaalvääringu loast piinlikke diplomilaadseid valekoopiaid, mis seejärel usutavuse tõstmiseks üles riputati.
KAUNIS KÄSITÖÖ: Eestist krüptolitsentsi saanud firmad kippusid neid ise tuunima, lisades mõnel puhul Eesti riigi sümbolina isegi sirbi ja vasara.
Veebilehtedel üle maailma õpetati, kuidas Eestist virtuaalvääringu load kätte saab. Muu hulgas reklaamiti, et Eesti on „sõbralik“, siin on „vähem regulatsioone kui Maltal või Gibraltaril“ ja loa saanud firmaga kaasneb „EU passporting rights“ – automaatne õigus teistes Euroopa riikides oma teenuseid pakkuda ilma seal uut kontrolli läbimata.
Olukorra tõsidus hakkas Eestis koitma 2018. aasta kevadel, mõni kuu pärast seaduse jõustumist.
„Siis helistati mulle RABist. Öeldi, et olukord on jube hull. Kui me lube ei anna, siis kaevatakse, et kiusame. Mis saab? Vastasin, et ei saagi midagi teha, küsige siseministeeriumist ressurssi juurde! Ja ärge kõigile lube andke!“ meenutab ametnik.
RAB oli hädas. Seadus ei võimaldanud neil keelduda loa väljastamisest ka siis, kui omanikul või firmal polnud Eestiga mingit seost. Ka mitte siis, kui RABi töötajad haistsid, et taotlejal ripub küljes kuritegevuse- või rahapesurisk.
Kui RAB oligi julgenud mõnele välismaalasele loa väljastamata jätta, läks „kannatanu“ kaebama Eesti saatkonda Singapuris või Jaapanis. Saatkonnast helistati omakorda rahandusministeeriumi ja päriti aru: „Milles asi, miks te ei anna?“
Välismaal harjuti kiirelt, et RAB peab loa välja andma kuu ajaga, aga tegi seda sageli kiiremini, ühe-kahe nädalaga.
Eestit tabas lühikese ajaga plahvatuslik loataotluste kasv. Tallinnas toimetavad äriühingu teenuse pakkujad said kiirelt aru, et virtuaalvääringu tegevusload on uus kullasoon. Nad asusid massiliselt vorpima ingliskeelsete nimedega riiulifirmasid. Esimese välismaise huvilise saabudes oli võimalik see kohe edasi müüa ja jääda ise kliendi eest „asju ajama“.
Selleks ajaks, kui välismaised uurimisasutused RABile päringuid esitama hakkasid, olid kelmid sageli juba poe kinni pannud ja ohvrite rahaga sääred teinud.
Kuna siinsed pangad virtuaalvääringu loa pidajatele riskide tõttu kontosid ei avanud, liikus OÜde teenitav raha – kui seda oligi – Wise’i-sarnaste maksevahendajate kaudu peamiselt Leedus või Suurbritannias. Aastatel 2017–2019 muutis see krüptofirmade äritegevuse kontrollimise RABi jaoks praktiliselt võimatuks.
Seaduse seletuskiri oli olnud suureline ja lootusrikas. „Loakohustusel on eelkõige kuritegusid ennetav funktsioon,“ lubas see. „Tegevusloa menetluse näol [on] tegemist n-ö kaitsefunktsiooniga, mis aitab tulevikus ennetada võimalikke kuritegusid.“
Tegelikkus osutus vastupidiseks. Peatselt hakkas RAB saama kaebusi, kus Eesti tegevusloaga ettevõtted olid kasutanud lihtsakoelist „exit scam’i“ ehk väljumispettust.
Selle puhul meelitati ohvrid oma veebilehel investeerima krüptosse suuri summasid, mis seejärel omastati ja haihtuti rahaga kõigi nelja tuule poole. Kannatanuid on igast maailma nurgast, Bulgaariast Marshalli saarteni.
Selleks ajaks, kui välismaised uurimisasutused RABile päringuid esitama hakkasid, olid kelmid sageli juba poe kinni pannud ja ohvrite rahaga sääred teinud.
„2020. aastal suurenes märkimisväärselt selliste välispäringute arv,“ kirjutas RAB 2020. aasta aastaraamatus. „See ilmestab hästi probleemi, et Eesti ettevõtteid ja ka Eesti e-residentsust kasutatakse ära kuritegude toimepanemiseks mujal maailmas.“
Augud seaduses lapiti 2019. aasta lõpus ja veel mitme järgmise täiendusega.
Alles pärast seaduseaukude lappimist tegi RAB 2021. aastal seni parima katse aru saada, palju krüptofirmadest Eestile tegelikult kasu oli. Küsitlusega selgus, et toonasest 603st krüptolubadega firmast olid eelneva ligi kahe aasta jooksul maksnud riiklikke või tööjõumakse 47,6 protsenti ehk vähem kui pooled. Kokku laekus 10 miljonit eurot, ühe krüptofirma peale keskmiselt 1660 eurot kuus. See ei näita aga täit pilti, sest küsitluse tegemise hetkeks oli RAB pooled algsetest loaomanikest juba loata jätnud.
III PEATÜKK.
KUIDAS LUUA MIRAAŽI
Kunagisest 1644 loaomanikust on pärast RABi tehtud suurpuhastust tänaseks luba alles jäänud üksnes 77-le. Kõnekas on seegi, et 84 firmat loobusid krüptoloast ise niipea, kui 2022. aastal seadusi karmistati. Sageli lahkuti riikidesse, kus nõuded leebemad, näiteks Leetu.
Neist enam kui pooled jäid loast ilma, kuna nende tegevus pole seadustega kooskõlas. Ehk konkreetsemalt: hoolsusnõuetele vilistati, neid ei suudetud täita või keelduti RABile oma tegevuse kohta üldse mingit infot andmast. Veel veerand firmadest kaotas loa, kuna need olid tehtud riiulile ega alustanud kunagi äriga.
Mõnesaja firma puhul kaevas Ekspress süvitsi, kuhu nende juured välja ulatuvad. Selgub, et hulk petuskeeme pole tänini avalikkuse ette jõudnud. Kaebused Eesti virtuaalvääringufirmade kohta lõppevad politsei e-postis või Telegrami lõimedes, kus osa oma elusääste kaotanud ohvrid pahalasi tulutult taga otsivad.
Hollandlane Nico (täisnimi toimetusele teada – EE) on üks säärastest ohvritest.
Mõni aasta tagasi sai ta sõbralt kutse: tule investoriks innovaatilisse krüptoärisse nimega Arbismart. Tallinna Pärnu maanteele ja hiljem Lasnamäele registreeritud osaühing lubas ülikiirete krüpto ostu-müügitehingutega investorite raha hoogsalt kasvatada.
Vene foorumites lubas Arbismart aastatootluseks 36 protsenti. Tagatipuks reklaamiti kodulehel, et Eesti virtuaalvääringu loa kaudu ollakse „Euroopas litsentseeritud“, „allutakse RABi karmile kontrollile“ ja omatakse Eestis juhtkonda ning töötajaid.
Ärisse sissesaamiseks tuli osta firma loodud RBISi token’eid, mille firma lubas hiljem tagasi osta. Raha Arbismartile üle kantud, hakkaski konto väärtus ekraanil imeväel kasvama. Valikuid oli mitu: kui tahtsid kasumi peagi välja võtta, teenisid vähem, nõustusid väljumise aga tulevikku lükkama ja saadud „raha“ taas investeerima, teenisid rohkem.
Nico pani 2019. aastal mängu ühe bitcoin’i, toonases väärtuses 6000 eurot. „2021. aasta detsembriks oli minu vara teoreetiline väärtus RBISi token’ites pluss arbitraažikasumis umbes 95 000 eurot,“ räägib Nico.
Õige pea hakkasid investorid aga haistma, et mingit arbitraaži ega tagasiostuprogrammi pole tegelikult olemas. Kui investorid tahtsid oma raha välja võtta, ütlesid Arbismarti anonüümsed lobeda jutuga „klienditeenindajad“ tekstivestlustes, et see pole võimalik või et hoopis investor ise rikkus mingeid reegleid.
Kui RBISi token 2022. aasta jaanuaris noteeriti, pani Arbismart selle hinnaks 264,77 eurot. 11 päevaga kukkus token’i väärtus turul 99,9 protsenti 19 sendini. Investorid olid nende eest tippajal maksnud 12 eurot tükist. Lubatud token’ite tagasiostu ei saabunud kunagi.
„Nii nad varastavadki teie raha – müüvad token’eid, mis nad ise õhust lõid, lukustavad need, müüvad rohkem token’eid, hind langeb ja siis ei jää teile midagi,“ kirjeldab Nico.
Sajad ohvrid USAst, Itaaliast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt lõid ühisrinde. Ajapikku hakkas neile koitma, et kõik on olnud silmapete.
2022. aasta jaanuaris tegi ta Eesti politseile avalduse. Kriminaalmenetlust ei alustatud. Nicole vastati, et Arbismart OÜ omanik pole eestlane ega asu siin. Mingeid reaalseid pindu firmal Eestis pole. Ühtki majandusaasta aruannet pole esitatud. Isegi kontaktisik puudub, mistõttu firma luba tühistati.
Sajad ohvrid USAst, Itaaliast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt lõid ühisrinde. Ajapikku hakkas neile koitma, et kõik on olnud silmapete. Lasnamäel asuvas kontoris tegutses hoopis äriühingu teenusepakkuja Eesti Firma OÜ, kelle käest pätid teenust ostsid. Ekspressi otsing näitab, et samades ruumides on Eesti Firma hoidnud veel 246 samasugust virtuaalvääringuloaga varustatud ärikeha.
Nico vaigistamiseks maksis Arbismart talle Leedu anonüümse makseteenuse kaudu 6000 eurot tagasi. Aga tema bitcoin’i jättis Arbismart endale – münt oli selleks ajaks väärt 40 000 eurot.
Teistel nii hästi ei läinud. Ohvrite foorumitest Telegramis selgub, et kaotatud summad jäid vahemikku 3000 kuni 50 000 eurot. Üks neist kandis Arbismarti 30 Ethereumi münti, tagasi sai 2,5.
2022. aasta veebruaris sarjas Arbismart Telegramis RABi, et nood olevat Eestis kehtestanud „uued drakoonilised nõuded“. See ebaõiglus sunnib Arbismarti kolima Leetu, kus „regulaator on kogenum“ ja „keskkond fintech-ettevõtetele sõbralikum“. Tänaseks on Arbismarti koduleht internetist kadunud.
LEEDU: Selles Vilniuse nõuka-aegses tööstushoones asub 12 ruutmeetril Arbismarti väidetav uus kontor. Video: Andrius Švitra / Siena.lt
Ilmekas on, mis võtetega Arbismart investoreid võrku meelitas.
Eesti riigi silmis oli Arbismarti omanikuks toona 29aastane ukrainlane Dmytro Averianov. Et saada siin krüptoärimeheks, piisas tal vaid Kiievi notaris allkiri anda. Ärikeha lõi talle üks Tallinna advokaadibüroo, virtuaalvääringu load hankisid ja registriaadressi võimaldasid aga kaks Tallinna firmavabrikut.
Ekspressi uurimine näitab, et Averianov on Ukraina väikelinnas üüri- ja elatisvõlglane. Ajal, kui ta 2019. aastal Tallinnas finantsteenuste osutajaks hakkas, lõpetas ta kolmeks aastaks oma korteri veearvete maksmise. Tal on kahest lahutatud abielust kaks last. Ühel alimentide kohtuistungil kirjeldas Averianovi eksnaine, et mees on talviti töötu, suviti teeb aga juhuotsi, käies kortermajadele katuseid ja fassaade paigaldamas. Ekspressil ei õnnestu Averyanovi nimel esitatud numbritel ja meiliaadressidel kolme kuu vältel kedagi tabada.
Küll aga saame toru otsa Arbismarti „finantsdirektori“ Pavlo Havrylovi. „Mida? Kes ma olen? Ma kuulen sellest esimest korda,“ ütleb 34aastane ukrainlane.
Havrylovi dokumentidega asutati Arbismartile uus ärikeha Leedus, pärast seda, kui ettevõte uute nõuete hirmus Eestist jalga lasi.
Mehe sõnul pole see esimene kord, kui tema varastatud identiteediga läänes äri aetakse. „Ma ei ole kunagi osalenud üheski. Ükskord küsitleti mind [ametivõimude poolt], nad küsisid, kuidas mul on need firmad, kus ma väidetavalt olen direktor. Ma ei tea sellest midagi.“
Usutavuse tõstmiseks ostsid Arbismarti niiditõmbajad enda kirjutatud „artikleid“ kümnetesse krüptoblogidesse, mis suunamudimiselt tulu teenivad. Nende promopostitus jõudis isegi Nasdaqi finantsportaali.
Artiklites esinesid tegevjuht Mike Meyers, tehnikajuht Andrus Steiner ja ärijuht Dennis Müller. Esimene on Linkedini profiili järgi pärit Hiiumaalt, seitsme elanikuga Risti külast; teine Rakverest ja kolmas lõpetanud Tallinna Ülikoolis IT eriala, ainult et… ühtki neist inimestest pole päriselt olemas.
Arbismart tootis rea petuprofiile jätmaks muljet, et Eestis käib usin töö. Steineri profiilipildil on tegelikult vene õppejõud ja VKontakte töötaja Pjotr Gordejev.
Youtube’i laaditi rida videoid, kus väidetavad Arbismarti töötajad kontoris seisavad ja teenust kiidavad. „Tere, mina olen Diana Arbismartist,“ algab üks, mis lubas investorile aastaga finantsvabaduseni jõudmist.
Blond naine videos on tegelikult vene näitleja Diana Lyuk. Näitlejad rollidesse leiti casting’uga või palgati anonüümselt tööportaalist Fiverr. Videod võeti üles 2019. aastal Moskvas, disainikeskuses ARTPlay, paljastab üks võttegrupis osalenu, kellega ühendust võtame. Kõik videotes taustal nähtav on butafooria: võte toimus rohelise lina ees, mingit bürood polnud olemas.
Kogu asja juhtisid kohapeal kaks 30. eluaastates Arbismarti ninameest, üks neist eesnimega Ely. Ta rääkis vene keelt, kuid oma äripartneriga heebrea keelt. Näitlejatele maksid nad sularahas. Lepingutele jäeti endast maha üksnes registreerimisaadress – Pärnu maantee 158/2, Tallinn.
Ühe Ely-nimelise leiab juhtumisi ka ühest Arbismarti videost – kõige esimesest. Habetunum ja pika soenguga Ely utsitab vaatajat oma raha tööle panema. Seda aga vaid „Euroopa Liidus reguleeritud ja turvalises krüptoäris nagu Arbismart“.
Mehe pärisnimi on Ely Tolen. Ely on krüptohuviline, kes töötas varem moskvalastest omanikele kuuluvas krüptovahetuses Midex (mis samuti ajas asju Eesti virtuaalvääringulubadega). Isikututvustuse järgi räägib ta vabalt heebrea, vene ja inglise keelt.
Diana ja Ely on päriselus elukaaslased. Kui mees lõpetas sotsiaalmeediasse postitamise 2018. aastal, siis Diana mitte. Tema piltide järgi elab paarike maalilist elu Šveitsis, reisides puhkama kord Pariisi, siis talvisele Baikalile.
Kõnedele ega e-kirjadele nad ei vasta. Ekspressi uurimise ajal kaob Internetist Diana koduleht, kust sai varem näha tema kontaktandmeid.
IV PEATÜKK.
KOLME LÕVI VARJUS
Mitmel puhul näib, et Eesti virtuaalvääringu lube ongi taotletud selleks, et neid tuimalt ära kasutada ning Eesti usaldusväärsuse sildi all inimesi petta.
Näiteks 2018. aasta augustis ostis Suurbritannias elav vietnamlane Khanh Hung Tran Eestisse ärikeha Omgfin OÜ. Selle jooksutatav krüptovahetusleht nimetab end „kõige usaldusväärsemaks digitaalsete varade börsiks“. Lehe jalusest vaatavad tänagi vastu Rahapesu Andmebüroo vapp ja virtuaalvääringu lubade numbrid.
Tegelikult pole ettevõttel ühtki luba. Viimase neist tühistas RAB aasta tagasi. Internetis on kasutajate tagasiside Omgfinile üldiselt hävitav: raha saab sisse kanda, aga välja enam mitte. Kuhu see kaob, ei tea keegi. Kommentaarides väidavad ohvrid, et on kaotanud kümneid tuhandeid dollareid või eurosid.
Linkedinis on ettevõtte profiil aga vägev: firmal on 15 töötajat, neist 7 on pakitud Tallinna Pärnu maantee 158/2 tuppa number 88. Profiilidelt vaatab vastu lipsustatud, multikultuurne ja naerusuine seltskond.
Lisaks olevat Omgfini kliendisuhete juhil Tina Huangil kolmeaastane ärialane bakalaureusekraad Tallinna Reaalkoolist (sic!) ja ta töötas varem Viru Keemia Grupis. Ärijuht Rio Chen suunanud aga Elroni rahavooge.
KES ON KES: „Ärijuht Rio Chen“ on päris elus erootikablogija Rae Chen.
Kui see kõik kõlab, nagu oleks need profiilid kokku pandud õnneratast keerutades, siis nii ongi. Rio Cheni fotol on hoopis Kanada ilu- ja erootikablogija Rae Chen, kelle pilt pärineb 2017. aasta artiklist Teen Vogue’is. Ärijuht Tony Grome’i näo said petturid aga ühe Dublini fotograafi kodulehelt ning sellelt vaatab tegelikult vastu kohalik ärimees Rob White.
KES ON KES: Eestist krüptoäri juhtivat Tony Grome'i ei ole tegelikult olemas. Fotol on tegelikult iiri ärimees Rob White.
VKG ja Elron kinnitavad, et pole „oma töötajatest“ Huangist ega Chenist eales midagi kuulnud. Pärnu maantee ruumides, kus nad kõik koos töötama peaks, toimetas firmavabrik E-advisors OÜ.
Retsept: kahma raha ja haihtu
Kiirelt sisse – kiirelt välja on krüptopettustele iseloomulik muster. Paljudel juhtudel käib müük seetõttu nagu steroidide peal.
2020. aasta juulis läks prantsuse noormees Quentin Persyn Vietnamis notarisse ja hakkas sealt Eesti krüptolubadega firma AladiexExchange OÜ omanikuks.
Keha alt asuti jooksutama krüptosaite Aladiex.io ja Aladiex.com. Nood määrisid investoritele pähe kodukootud äriideed. Nimelt olevat kõik maailma väikeettevõtted pärast COVIDi pandeemiat meeletus rahapõuas. Nad tahaks tulla raha kaasama Aladiexi, kus investorid saaks neid toetada, ostes token’eid ja saades vastu väikseid osalusi. Aladiex võtaks pisut vaheltkasu ja oleks õige pea üks maailma suurimaid krüptoettevõtteid. Token’ite omanikud aga pururikkad.
Et firmad ei paistnud aga kuidagi pardale tulevat, kraapis Aladiex raha kokku teisiti – lastes klientidel äritseda krüptooptsioonidega.
Facebook live’is ilmutati investeerimisvideoid, kus kord autoroolis, kord mööda hotellituba jalutav indoneeslane Irvan Tisnabudi filmis ennast raha tegemas, kutsus hasartselt üles kõiki investeerima ja vähemalt viit sõpra kaasa võtma.
„Me oleme pulliturul, poisid! Me hakkame tegema tõsist raha, ulmelist rikkust järgmisel aastal, alates homsest!“ utsitas Tisnabudi.
Tegevjuhina esinev Dan Schwartz kirjeldas videotes äriplaani nii: klientide ostetud token’id lukustatakse, ent need teenivad boonuseid. Kogutut saab tagasi rahaks teha üsna varsti – siis, kui uued liitujad uue rahaga peale tulevad. Schwartzi kirjeldatu on klassikaline püramiidskeem, kus selle püstipanijad teenivad uute liitujate arvelt.
AladiEx palkas üle maailma country manager’e, kes kohalike müügiagentidena ise samu videoid toodaks. Neid ilmuski – filmituna köökidest ja magamistubadest Egiptuses ja mujal.
Lühikest aega oli selline country manager palgal ka Eestis. Anonüümsust paludes väidab ta Ekspressile, et teda palkas üks siinne advokaadibüroo. Kes või kust AladiExi tegelikult juhtis ja mis seal tehti, mees ei teadvat. Küll aga riputasid niiditõmbajad tema nime ja foto Aladiexi lehele üles ning kirjutasid juurde, et too on üks kahest AladiExi tegevjuhist.
Värbamise meistriklass saavutati Vietnamis. Seal haaras AladiExi edasimüüjana ohjad Hanoi kõrghoone 25. korrusel toimetav Shark Group. Lakk-kingades ja geelitatud peadega ärihaid korraldasid VIP-idele punase vaiba esitluse luksushotelli 400kohalises banketisaalis. Vietnamlased, kel raha vähem, võisid väisata loenguid klassiruumis. Slaididel kuvati neile kuvatõmmiseid Eesti majandustegevuse registrist (MTR) ja kiideti, mida kõike RABi krüptoluba teha võimaldab.
„Hetkel on ALA token’i hind 0,3 USA dollarit. Esimeses faasis investeerite 3000 dollarit,“ lubas mänedžer James Pham. „Kuue kuu jooksul aitan ma teil teenida pool miljonit. Lähitulevikus tahab ettevõte suruda token’i hinna 8,4 dollarile (28kordistada).“
Lubatu pidi juhtuma aastatel 2023–2025. Raha kaotada polevat võimalik – vara on tagatud Inglismaal Lloyds Bankis. „Kui kaotate, makstakse teile 100 miljonit dollarit tagasi. Võite rahus investeerida.“
Juba poolteist aastat pärast alustamist lõpetas AladiEx töö. Vahetult enne veebilehe kadumist internetist võis sealt lugeda, et huvilistele on müüdud üle 5,5 miljoni token’i ja teenitud üle 1,65 miljoni dollari. Üks ohver kirjutab, et jäi ilma 80 000 dollarist.
Irvan Tisnabudi ja Dan Schwartz on nüüdseks kustutanud kõik jäljed oma seotusest AladiExiga. Ekspressi päringutele nad ei vasta. Nagu ka Hanois veebidisainerina töötav Quentin Persyn, kelle Prantsuse passi koopia abil Eesti ärikeha püsti pandi.
2020. aasta maikuus ehk pool aastat pärast Eesti firma AladiexExchange asutamist kirjutas anonüümne vilepuhuja ühel hoiatuslehel, et AladiExi taga on Vietnami krimisündikaat. Ta pani juurde udused mobiilifotod, kus laialt naeratav noorte aasialaste seltskond Dan Schwartzile lillekimbu ulatab ja pöidlad püsti poseerib.
Eesti loa mõte: luua usutavust
Austraallane Mark Davis oli lühikest aega AladiExi turundusjuht, kuigi oma CVs ta seda ei märgi. Selle viimaselt realt leiab: “ettevõtete avamine ja litsentside taotlemine Eestis“.
Uurime Daviselt, miks on vaja krüptoäri just Eesti kaudu ajada. „Et Euroopa Liidu turule oleks lihtsam sisse saada ja meid nähtaks kui Euroopa ettevõtet, millel on rahvusvahelised direktorid,“ tunnistab mees. Ta räägib, et oli sel põhjusel ka e-resident, aga enam mitte.
Niipea, kui jutt AladiExile läheb, kuivab Davise jutujõgi kokku. „Omanikke ei tea. Mis juhtus, ei mäleta. Kõik oli väga ammu.“ Täiendavatele küsimustele Davis enam ei vasta.
Soov rüütada end Euroopa ettevõtteks, millel kõik vajalikud load, näibki olevat krüptolubade buumi käivitanud jõud.
Soov rüütada end Euroopa ettevõtteks, millel kõik vajalikud load, näibki olevat krüptolubade buumi käivitanud jõud. Eesti krüptokehad olid sedavõrd ihaldusväärsed, et nendega tehti koguni põrandaalust äri.
2020. aasta oktoobris hakkas rahvusvahelise offshore-firmade foorumi offshorecorptalk.com kasutaja Btraveler pakkuma seal müügiks 8 kuud varem asutatud Eesti ärikeha.
Ta reklaamis, et 365 EMONEY OÜ-l on krüptoload, eestlasest direktor, kontod raha liigutamiseks ja laitmatu taust. Firmale on arendatud veebileht ja telefoniäpp, kus omanik saab kliendile kuvatavaid krüptovääringute hindu ise muuta! Kogupakett läheks kaubaks 125 000 dollari eest.
Foorum läks kihama. Huvilised hurjutasid müüjat, et too avaldab firma kohta liiga palju detaile, mis võivad kontrolleritele silma jääda ja ostjale hiljem probleeme tekitada. „Läbipaistvus saab ainult [uue omaniku] pangasuhteid kahjustada, arvestades, mis foorumiga on tegemist,“ õpetas üks.
Firma nimi ja Eesti virtuaalvääringuloa numbrid kustutatigi kärmelt postitusest. Arutelu müügi üle lõppes, kui OÜ hind oli langenud 99 000 dollarini. Eesti äriregistrist ei nähtu, et firma oleks omanikku vahetanud.
Selle oli Eestis asutanud hispaanlasest startupper Joan Freixa Porredon. Ta pole krüptoärimees, vaid tegeleb oma kodumaal kinnisvaraga. RAB võttis 2021. aasta novembris 365Emoneylt load ära. Lehekülg tegutses veel aasta aega Eesti krüptovahetusena, kolis siis Gruusiasse ja on tänaseks Internetist kadunud.
V PEATÜKK.
KÕND KALJUSERVAL
Ligi kaks aastat hoidsid asja tõsidusega kursis olevad ametnikud ja poliitikud hinge kinni, et Euroopa rahapesu ja terrorismi rahastamist tõkestav komisjon Moneyval – kes virtuaalvääringu korratuse kullipilgu alla võttis – Eestit toimunu eest halli nimekirja ei paneks.
Kui see juhtunuks, tähendanuks see mitte üksnes maine-, vaid ka rahalist kahju. Oleks kukkunud Eesti krediidireiting. Raha hind kallineks, välisinvestorid hoiaks end Eestist kaugele.
Eesti sellest siiski pääses, ent pika rea hoiatustega. Raport väidab, et siin valitseb ohtlik kokteil kolmest probleemist. Hulgaliselt kasutatakse vahemeestena äriühingu teenuse pakkujaid, mistõttu napib usaldusväärset infot, kes krüptoloaga firmasid tegelikult omavad või juhivad. Samuti on riigil raske või võimatu kontrollida, kas välismaalase krüptofirma ikka tegeleb sellega, millega väidab. Lisaks on RAB Moneyvali hinnangul oma tööks alamehitatud.
Eestist lähtuvad rahapesuriskid kujutavad Moneyvali meelest aga ohtu tervele lähivälismaale. Nimelt, kuna vastav tegevusluba on loodud, võivad naabermaad või nende ettevõtted arvata, et virtuaalvääringuloaga firmade suhtes tehakse Eestis piisavat järelevalvet.
Põhja prefektuuri küber- ja majanduskuritegude talituse juht Hannes Kelt ütleb, et alates 2017. aasta lõpust on politsei saanud välismaalastele kuuluvate Eesti krüptofirmade kohta sadu kuriteokaebusi.
Kriminaalmenetlust on aga alustatud üliharva, ja seda juriidilisel põhjusel. Enamasti selgub, et ei ettevõtte kontor, omanik, reaalne tegevus ega ka ohvrid ei asu Eestis, mistõttu puudub siin võimalus kuritegu üldse menetleda.
„Nad [skeemitajad] mängivadki sellele, et teadlikult võtavad Eestis ärikeha ja litsentsi ning tahavad veebilehele alla kirjutada, et meil on Tallinnas kontor. Pärast seda lähevad nii kannatanud, kaitsjad, politseiasutused kui uurijad kõik otsingutega vales suunas,“ kirjeldab Kelt.
See ei tähenda aga, et ohvrite antud info täiesti kasutult maha kukub. Kannatanud suunatakse oma koduriigi politsei poole, samuti edastatakse see Europoli või teistele rahvusvahelistele uurimisgruppidele, kes krüptokuritegude niite taga ajavad.
Sajad firmad ühes kontoris
Vahemehi, kellest nii PPA kui ka Moneyval räägivad, on Eestis hulgaliselt. Nad on teinud virtuaalvääringu lubade hankimisest ja OÜdele ulualuse pakkumisest oma sissetulekuallika.
Näiteks Ilja Nikiforovi juhitava Eesti Firma OÜ kontorisse Lasnamäel on korraga kirjutatud sadu virtuaalvääringuloaga firmasid. Neist ei jää palju maha Argos Krachti KRM Agent ja KRM Advisor Tallinna kesklinnas ning Hannes Rosina Wasp Project OÜ Nõmmel.
Nende tegevust nimetatakse äriühingu teenuse pakkumiseks. Nende abiga on välismaalasel Eesti ärikeha haldamine nagu lapsemäng.
Võimalik on osta valmis OÜ. Seejärel saab keha paigutada teenusepakkuja kontorisse, kuigi see seal tegelikult ei tegutse. Ka telefon ja e-mail võivad olla firmavabriku omad – kui keegi kirjutabki, siis edastavad nood kirja omanikule, jättes tema õiged kontaktandmed varjule.
Kui raha jagub, võib firmavabrikust palgata direktori või rahapesu tõkestamise spetsialisti. Et lõviosa teenusepakkujaid on otsaga ka õigusbürood, saab neilt ka sekeldustesse sattudes tuge.
Pärnu maantee kontorit, kuhu olid kirjutatud selle artikli petuärid Arbismart ja Omgfin, peab Richard Johannes Witismanni firmavabrik E-advisors.
Witismann ei eita, et osa klientidest olid petturid. „Mul on väga raske öelda, et meil ei olnud, ilmselt oli. Ma julgen arvata, et oli,“ tunnistab ta.
Pole harvad juhtumid, kui on tulnud tegemist teha politseiga. „Meil firmas polnud sel ajal ühtki töötajat, kes poleks käinud mingis kontekstis kuskil ütlusi andmas. See ongi äri olemus, sest me ei saa seda lõpuni kontrollida.“
Aga me ei ole FBI ega kapo. Meil puudub võimekus. Kui meile esitatakse otse valeandmeid, võltsitud dokumente, siis meil mingit võimekust neid kontrollida ei ole.
Witismanni sõnul on probleem selles, et riik ühe käega lubab firmamüüki, aga teisega delegeerib müüjatele kogu vastutuse kontrollida kliendi puhtust. „Aga me ei ole FBI ega kapo. Meil puudub võimekus. Kui meile esitatakse otse valeandmeid, võltsitud dokumente, siis meil mingit võimekust neid kontrollida ei ole.“
Witismann mäletab hästi, kuidas loabuum 2018. aastal algas. „Eesti riik tahtis igas pulmas peigmees olla, ütles, et me reguleerime ära ja oleme innovaatiline riik. Ilmselt riik väga aru ei saanud, mida see kaasa toob,“ kirjeldab ta. „Meile, äriühingu teenuse pakkujatele, oli see võimalus, sest maailm oli täis tohutul hulgal ettevõtjaid, kes tahtsid seda litsentsi oma turundustegevuseks – neil oli vaja öelda, et nende tegevus on litsentseeritud.“
See tõi firmavabrikute õuele rahakoormad. 2018. aastal müüdi virtuaalvääringu lubadega firmat 5000–6000 euroga. E-advisors tegi siis oma kõigi aegade parima aasta, käivet kogunes 920 000 ja kasumiks kukkus 320 000 eurot. Hiljem, kui kõik firmavabrikud samale reele hüppasid, läksid hinnad alla.
Witismanni sõnul lõpetas E-advisors mõne aasta eest krüptolubadega firmade müügi ja haldamise. Valdkond on liialt demoniseeritud. Kui klient petturiks osutub, langeb ajakirjanduses must vari ka teenusepakkujale. See pole meeldiv.
Millist vastutust Witismann endal näeb? „On vale süüdistada ettevõtjaid, kes tegutsevad seaduses ette nähtud raamides, ja öelda „kuulge, kas teil moraalse kompassi tuluke ei hakka põlema?“,“ leiab ta. „Kui kõik on seaduslik, siis seadus ongi ju tegelikult eetiline miinimum. Siin on koht, kus riik peaks vaatama peeglisse. Riik peaks mõtlema, kuidas ta võimaldab selliseid asju.“
E-advisors võib küll olla ärist taandunud, ent mitmed teised on teinud sellest oma rahaveski, millest kümne küünega kinni hoitakse. Üks neist on Hannes Rosin. Tema kahe töötajaga Wasp Consult OÜ tegi 2019. aastal 1,1 miljonit eurot müügitulu ja pani kasumina taskusse 912 000 eurot.
Klientide nimel on mees RABi vastu mitmel korral kohtus käinud ja neil ka selja prügiseks teinud. Näiteks saavutas ta riigikohtult seisukoha, et pakkida ühte 20ruutmeetrisse tuppa 55 väljamaa krüptofirmat on Eestis seaduspärane.
Rosin saadab Ekspressile pika kirja, mille mõte on lühike: kui RAB on taotlejaile taustakontrolli teinud ja virtuaalvääringu load ise välja andnud, on silmakirjalik süüdistada äriühingu teenuse pakkujaid, kui loaomanikud hiljem pättideks osutuvad.
Mitte kõik pole sama meelt. Krüptoraha Liidu ja nüüdse WEB3 koja juht Raido Saar ütleb, et vabrikandid tegid kõik, et kahtlane kontingent pardale tuleks.
„Aastail 2017–2019 oli päris kurb ja piinlik rahvusvahelistel messidel käia, kui juba peasissepääsu juures ilutsesid suured lauad reklaamidega „Osta täislitsentseeritud Eesti krüptoettevõte, hinnad alates 6000 EUR“,“ räägib Saar. Eesti krüptofirmad eputasid tema sõnul messidel, et teenindavad high risk riike ja tegevusalasid ning käibed kuus ulatuvad miljarditesse.
Saar ütleb, et nende kasumid pidid olema üüratud. “Ja muidugi ei kulutatud kasumeid rahapesuvastase võimekuse suurendamiseks. Neist maksti kalleid advokaate, kes kaitsesid neid RABi eest.“
„Raha mulle, mainekahju riigile“
Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker on mees, kes jätab vähesed külmaks. Toetajad kõnelevad temast heldimusega, vastastel ajab tema nime kuulmine aga pulsi üles.
Just Mäekeri juhtimisel lõikas RAB virtuaalvääringu lubade lohel pead maha.
See algas 2021. aasta suvel, kui Mäeker ametisse sai. Enne teda oli RAB puhastanud krüptopõldu registripõhiselt: jätnud loata riiulil seisvad krüptokehad ning need, kel Eestis tegevuskohta polnud. Mäeker läks kaugemale: pani krüptofirmad nimeliselt RABile aru andma, võttis koostööst keeldujailt või reeglite rikkujailt load ning keeras uute lubade väljastamise samahästi kui kinni.
Kehtivate krüptolubadega firmade hulk on paari aastaga praeguseks kukkunud 77-le. Firmavabrikute kullasoon kuivas kokku. Välismaalased pritsisid Eesti pihta sappi ja nimetasid RABi võtteid drakooniliseks. Mäeker sai president Alar Kariselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
2017. aastal, kui probleemi tekitanud seadus loodi, oli Mäeker Finantsinspektsiooni osakonnajuht. Ta kuulus kurikuulsa seaduse kooskõlastajate ringi, aga ei nõustu, et Eesti riik oli lube võimaldades lühinägelik.
Mäekeri meenutusel taotlesid toona krüptolube vähesed IT-entusiastid. Laias maailmas ei rääkinud keegi kuritegevusest, kus vahetatakse raha virtuaalvääringute vastu. „Seda arusaama ei olnud – isegi tunnet ei olnud, et selline asi tuleb. Öelda, et Eesti oleks pidanud seda 2017. aastal ette teadma olukorras, kus riskihinnanguid ei olnud, see on too much.“
Mäekeri sõnul on tagantjärgi selge, et välismaalased ajasid taga Eesti usutavust. Tormijooksu käivitavaks jõuks olid aga äriühinguteenuse pakkujad, kes sellest toote tegid.
Kui Eesti riik kuskil alt läks, siis selles, et parlamendil võttis aastaid, et pettuste ilmnemisel seaduseaugud ära lappida. Kui paljud Eestis asunud välismaalaste krüptoäridest olid pettused, RAB ei tea. Kõige läbitöötamiseks pole lihtsalt ressurssi.
Tüüpmudelina kasutati Eesti OÜsid transiidiks – raha või krüptovääringud saadeti siia ja siit kohe edasi välismaale või mixer’itesse (vahendid krüpto jälgede segamiseks – EE). Eesti kaudu on toimetanud Hispaania organiseeritud kuritegevus, lapsporno kaasuste osalised, lunarahanõudjad.
Konkreetsetest firmadest RAB ei räägi. Ekspressi leide kommenteerivad nad vaid üldiselt. Nad teavad, et krüptofirmade advokaadid mõõdavad iga sõna joonlauaga.
Mäeker ei nõustu Witismanni ja Rosina kriitikaga, et petturite eemalhoidmine on RABi vastutus. Tema alluvad näevad igapäevatöös, kuidas firmavabrikud ja õigusnõustajad moodustavad välismaalastest klientidega ühise tööstusharu. See on sümbioos, kus ühed loovad teistele kattevarju, saades vastutasuks kümneid või sadu tuhandeid eurosid.
Teenusepakkujad on loonud riigile esitamiseks fassaade, et aidata vormiliselt täita õigusaktidest tulenevaid nõudeid, teades ise samal ajal, et nõuete täitmine on fiktsioon.
„Teenusepakkujad on loonud riigile esitamiseks fassaade, kõik selleks, et aidata kolmandatel isikutel täita vormiliselt õigusaktidest tulenevaid nõudeid, teades ise samal ajal, et nõuete täitmine on fiktsioon,“ kirjeldab Mäeker.
Näiteid sellest on ridamisi.
Näiteks hakkas seadus ühel hetkel nõudma, et krüptofirmadel oleks Eestis palgal rahapesu tõkestamise spetsialistid, kelle pädevust RAB kontrollib. Ühtäkki hakkas RAB märkama, et nendega käivad vestlemas kandidaadid, raadiosaatja kõrvas.
Kord küsis RAB välismaalasest krüptofirma juhilt, kuidas too täidab nõuet, et juht peab asuma Eestis. Ettevõtja väitis RABile, et elab endale äriühingu teenust pakkuva firma juhi kodus. Iga kord, kui Eestisse tuleb, läheb ööseks tema poole.
Siinsed juristid ei aita välismaalastel mitte ainult turule saada, vaid ka siit põgeneda. Nii läks näiteks HodlTech OÜga. Firma kuulus kurikuulsatele krüptoärikatele kanadalasele Jason Thomas Kelly Butcherile ja krüpto-tsaarina tuntud Oleksandr Aleksandrovile.
RABi kohapealses kontrollis selgus, et firma liigutab siitkaudu üle miljardi ulatuvaid summasid, ent Eestis on üks töötaja. Seadust ei täidetud: andmeid ei säilitatud, taustakontrolle ei tehtud ja rahapesukahtlastest tehingutest teada ei antud.
RAB alustas väärteomenetlust, mis võinuks lõppeda kuni 400 000eurose trahviga. Kiirkorras palkasid omanikud appi kohaliku advokaadibüroo PWC Legal. HodlTech liideti teise ärikehaga, varad viidi sinna üle ja HodlTech kustutati registrist. Selle õigusliku skeemiga vabaneti väärteomenetlusest.
„Virtuaalvääringu teenuse pakkujad võtavad praktiliselt alati meid vastu advokaatidega,“ kirjeldab Mäeker seda, mis kohapealsetes kontrollides paistab.
„Oleme käinud ka nii, et läheme ette teatamata. Aga sel pole mõtet, sest seal ei ole niikuinii kedagi. Ühel juhul oli nii, et kui järgmine kord aja kokku leppisime, toodi meile kõrvalt ruumist paar tooli kohale, sest seal oli ainult üks laud ja üks monitor. Ühel korral paluti üldse aknalaua peal istuda. See on tavaline.“
Suur osa loaomanikke on tänaseks läinud teistesse riikidesse, näiteks Leetu. RAB hindab, et neis riikides on täna seadused samas kohas, kust Eesti 2017. aastal alustas. Nii saab äri vanade praktikate järgi edasi ajada.
Mäeker ütleb, et suur kaotus see Eestile pole. „Need isikud tegelikult ei ole Eestis, äri ajavad kõik igal pool mujal, aga mainekahju kanname meie,“ nendib Mäeker.
Artikli valmimisele aitasid kaasa Holger Roonemaa, Marta Tuul ja Anna Myroniuk ning Daniil Ukhorskiy (Kyiv Independent).
Sari „Krüpto võim“ valmis piiriülest uurivat ajakirjandust toetava fondi IJ4EU ja Oivalise Ajakirjanduse Sihtasutuse rahastamise toel.
