TIINA JÕGEDA: Kontorite tühjenemise aegu
Sel aastal on tööruumides palju õhku. Veel paar talve tagasi ei tahtnud kirjutuslauad kuidagi ära mahtuda, inimesed elasid üksteisel seljas. Nüüd on ruumi laialt. Iga natukese aja tagant jääb mõni laud tühjaks. Kontorisse alles jäänud inimesed käivad endassetõmbunult kohvikruusi täitmas ja põgenevad töhe.
Laud ise, kolleegi argirutiinist maha jäänud nüri pliiatsijupp, kõrvaklapid või vana ajakiri mõjuvad tontlikult.
Siis hakkasid lauad kaduma. Neid viidi ära öösiti. Tuled hommikul tööle ja sellel kohal, kus olid harjunud lauanurgale nõjatudes kolleegiga lobisema, haigutab tühjus nagu värskelt välja tõmmatud hamba auk. Mõnikord käidi laudadel järel ka keset päeva: kontorisse marssis komando, kes asus vaikides polte lahti keerama. “Ellujäänud” kummardusid sügavamale arvutite kohale.
Mõne päeva pärast hakkavad alles jäänud lauad tühikut täites nihkuma. Ühte nurka, kus varem oli töölaud, tekkis palm, teise sobitati diivan, kolmandasse installiti koosolekute-nurgake.
Selle aasta jooksul on saanud pidada üsna mitu lahkumispidu. Kõigile neist ei jõudnudki. Harjusid ära personaliosakonnast postkasti laekuvate morbiidsete teadetega “lahkus töötaja” ning sellele järgnenud “lahkunu” väljapeetud toonis tänusõnadega.
Lahkumised on olnud erinevad. Mõni läks mürtsuga, on kõlistatud pokaale ja kuulatud kõnesid “uutest väljakutsetest”. Soovitud julgustava õlalepatsutusega tuult purjedesse. Optimistliku tooni mängimisel jätab näitlejameisterlikkus enamasti soovida nii lahkujatel kui mahajääjatel.
Mõni teine on läinud vaikselt: lihtsalt ükspäev ei ilmu ta enam koosolekule ja ülemus poetab, et tema enam ei tule. Küsimusi ei esitata.
Need, kes jäävad, tunnevad end sandisti. Ühest küljest on kahju heast kolleegist ilma jääda, ikka muretsed ta pärast, sest tead, et tal on majalaen ja kooliealised lapsed, teisest küljest aga… mina ju elan, minul on täna veel koht ning järgmine palgapäev pole kaugel. Seda tunnet kirjeldasid Estonia katastroofis ellujäänud, kel õnnestus end kipakale parvele vinnata, kuid polnud enam võimalik midagi teha nende heaks, kes külmast krampis sõrmedega hulpivast parvest väljastpoolt kinni hoidsid. Ellujääja võib jääda elu lõpuni süüd tundma.
Ellujääja süüst on psühholoogid palju kirjutanud – seda on uuritud seoses Hiroshima katastroofiga, aga mõiste võttis kasutusele natside genotsiidipsühholoogiat uurinud psühholoog Robert Jay Lifton.
Eestis on religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar uurinud küüditatute ja poliitilisi repressioone üleelanute tundeid. Nende tunnetega – traumajärgse stressiga – pole kerge toime tulla.
Ellujääja süütunne on trauma, mis paneb suu lukku, muutes inimese justkui tuimaks ja enesekeskseks. Kui inimene tunneb abitust, lootusetust ja hirmu, siis ta kapseldub endasse.
Mööda vaadata, mitte hoolida, unustada on kõige lihtsam. See on üks ellujäämis-strateegiatest.
Teine strateegiline küsimus on, kes on süüdi. Öeldakse, et inimesel on kergem taluda n-ö taevast ülekohut, loodusõnnetusi näiteks. Raskem on taluda inimlikku kurjust.
Lõppevat ülemaailmse kriisi aastat kokku võttes ütles USA jutusaadete messias Oprah: “Me oleme harjunud, et ameerikaliku story lõpus võidab hea. Seekord aga võitis bad guy.”
Inimesed kasutavad traumaatiliste tunnetega toimetulekuks erinevaid strateegiaid. Mõni otsib ratsionaalseid seletusi ja võimalikke lahenduskäike. Religioonipsühholoog Lehtsaare uurimuses selgub, et üle 70 protsendi inimestest kasutavad toimetulekustrateegiana religiooni. Kes, kuidas ja millesse usub – aga ikkagi usub ja loodab. Seda kinnitas ka mu kolleeg n-ö kirikuringkondadest: viimasel ajal “satub” kirikusse üha enam inimesi n-ö äriringkondadest. “Aga nad ei taha sellest rääkida,” mainis kolleeg kirikuringkondadest.
On kujunenud kauniks klišeeks, et jõulude paiku räägitakse hoolimisest. Kodutud pestakse puhtaks, kasside varjupaigale tehakse ülekanne, lastekodulastele viiakse piparkooki. Küllap hoolitakse ka muul ajal, aga seda ei osata välja näidata. Sest me pole tegelikult nii tuimad, kui välja paistab.
Jõuluõhtul, kui paljud jälle kirikusse lähevad, ei minda sinna sugugi lihtsalt romantilist traditsiooni järgides, nagu vabandades väidetakse. Eks sisimas looda iga kirikuline, et altari ees kuuse ladvast vaatab keegi, kes aitab heal taas kord võita. Muidu ei saaks ju jõulujuttu lõpetada. Ehk ei kõla liiga imalalt, kui ütlen, et süütan küünla endiste kolleegide ja rammusate aastate mälestuseks.
