João Lopes Marques : Rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Ei ole nõus!
„Blablabla..." Võrratu sõna see „blablabla". Või ka lause, kui seda aeglasemalt hääldada: „Bla, bla, bla...". Nagu teate, on see eestlaste üks lemmikväljendeid, millega lõunamaalasi - nagu käesoleva kolumni autor - kirjeldada armastatakse. Seda blablabla-karikatuuri kasutavad just eriti eesti meessoost patrioodid: võõrad tulevad ju selle oma vilumusega siia ainult kohalikke naisi lantima...
Selle arusaama järgi, või nimetagem seda vaatenurgaks, on eestlased teistega võrreldes märksa vaiksemad. Nad on vaatlejad. Aga kindlasti palju-palju usaldusväärsemad. Nemad räägivad tegudega, annavad tegudega näiteid. Ja kui peaks kahtlusi jääma, seletab kõike kohalik vanasõna „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld".
Võin ju nõustuda, et see on ilus poeetiline pildike. Kahju ainult, et see ka Eesti ühiskonna suurimaid probleeme varjab: ma räägin üleüldisest suhtlusvaegusest. Inimestevahelisest ja sotsiaalsest suhtlusest.
See on tõsine asi, sest võib hakata inimeste elu häirima: enamik minuga siin riigis toimunud ebameeldivatest olukordadest on olnud otsene selle süstemaatilise - ja sageli uhke - sõnade puudumise tagajärg. Näiteid on alates puudulikust suhtlusest sugulaste vahel („Ma ei ole oma isaga terve aasta rääkinud ja ma ei tea, kus ta elab."), paarisuhetes („Mu mees ei oska oma tundeid väljendada ja kui ta koju tuleb, huvitavad teda ainult autondusega seotud veebilehed.") kuni eesti ja vene keelt rääkivate arstide kommunikatsiooniprobleemideni haiglas („Peame teile väikese operatsiooni tegema, aga ärge muretsege, see on väga normaalne protseduur.")
Selle viimase tragikomöödia osaliseks sattusin ma nimelt ise. Ehk et tekkis reaalne oht, et mulle tehakse operatsioon, mida polnud tarvis. Veel näiteid? Ühel hommikul ärkasin üles ja kõik mu korteri aknad olid kinni kaetud. Hoonet oli hakatud renoveerima ja mind ei olnud sellest teavitatud. Keegi ei olnud mulle maininud, et järgmised kaks kuud olen mõistetud pimedas elama.
Eelmisel nädalal pidin jälle siin harrastatava verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni puudulikkuse tunnistajaks olema. Estonian Airi lend, millega plaanisin Tallinnast Kuressaarde sõita, tühistati „tehniliste probleemide tõttu" ja mulle jäi silma, kui rahulikult seda jälle võeti. Üks mu kõrval sõitnud mees nentis, et see on viies kord, kui midagi sellist temaga sel aastal juhtub.
Nii et 45 minuti asemel kulus meil sihtpunkti jõudmiseks peaaegu viis tundi. Mis siis on? See pidavat normaalne olema, ütles mulle selle lennufirma ametnik: „Oluline on, et me oma reisijatele alternatiivi pakume... Te jõuate ju täna õhtul kohale," kinnitas mulle noormees Estonian Airi kõnekeskusest. Protestijaid oli vähe: üks vanem Soome härrasmees ja mina, võib-olla paar eestlast veel. Hale, aga Estonian Air ei tahtnud oma petetud reisijatele toiduvautšereidki anda. Alles siis, kui ma olin kaks korda nõudmas käinud, sain enda oma - kesise 75kroonise - lõpuks pikaks kujunenud teekonna õhtusöögi jaoks kätte.
Ausalt öeldes mulle tundub, et mu eesti sõbrad muretsevad siinse suhtlusprobleemi pärast üha rohkem. Mõelgem kasvõi sellele, mis euro-teemal toimub: ollakse valmis kohe-kohe eurole üle minema, aga neid, kes tõstaks häält selle anorektilise dieedi vastu, millega riigi finantsasjad ühisraha vastuvõtmiseks korda aeti, on väga vähe.
Kas mäletate, mis oli OECD esimene soovitus, kui Eesti nüüd sellesse rikaste klubisse vastu võeti? See oli midagi säärast: „Eesti ees on tõsine väljakutse - töötute ja pensionäride seas süvenev vaesus. Valitsus peab kiiremas korras midagi ette võtma, et vältida olukorra süvenemist."
Ja mida me siis näeme? Üldiselt ollakse üha enam seisukohal, et korralikel meeleavaldustel on tulemust. Ei, ma ei ei arva, et Eesti peaks Kreekalt šnitti võtma. Tänavavägivald ei vii kuhugi ja Kreeka - nagu ka mu enda sünnimaa Portugal - on viimastel aastakümnetel liiga palju vigu teinud.
Kuid Eesti frustratsioon on otseselt proportsionaalne individuaalse kannatlikkusega. Vaikimisega. Kas eestlasi mõjutab ikka veel nõukogude aja terrorivõtete trauma? Kas siis iseseisvumine oligi saavutus, millest rohkem enam ei vajata? Kas vaikimise taga on paganlik-ateistlik-ultrapragmaatilisus? Kardab see väikeriik jääda faux pas´ häbisse?
Soomlased - nende suhtlemisoskused on viimasel ajal heaolühiskonnas paranenud - naljatlevad, et nad leiutasid SMSi selleks, et ei peaks teistega rääkima. Vähemalt leidsid nad alternatiivi ja nad vähemalt kirjutavad üksteisele midagi... Sellepärast ongi eestlaste vaikimine kuidagi mõistatuslik.
Kuna „blablabla" vokaabli võtsid kasutusele kreeklased nii umbes kolm tuhat aastat tagasi, saan ma aru, et see ei ole praegusel kriisiajastul kõige trendikam. Et sõnad ei taha tulla? Olgu nii, ma mõistan, aga uskuge: sobivas kontekstis võib õige sõna olla võluväega. Ta võib olla sama võimas kui vaikus. Lahendada keerulisi probleeme.
Sellest oleneb edu ja põrumine, õnn ja äng.
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
Tõlkinud Teve Floren
Toimetajalt: Täiesti juhuslikult avaldati kohe pärast selle loo üllitamist Vabariigi Presidendi kõne Eesti Koostöö Kogu rahvuste ümarlaua kokkukutsumise puhul, mis algas järgmiselt:
"Vahel mulle tundub, et mõni rahvatarkus ei olegi tegelikult tarkus. Pigem vastupidi. Näiteks see, et “vaikimine on kuld, rääkimine aga hõbe”.
Tean, et see ütlus käib ennekõike sisutu lobisemise kohta. Aga vahel tundub ka, et seda võetakse liiga täht-tähelt. Et on justkui asju ja teemasid, piinlikke või siis vähemasti ebamugavaid, millest rääkimisele eelistatakse vaikimist.
Üks neist teemadest või valdkondadest on Eestis elavate erinevate rahvuste omavahelised suhted. Õigemini see, kuidas me oskame ja tahame kõigi meie kaasmaalaste oskuseid ja tahet parimal viisil esile tuua.
Või siis ka teistpidi – meil pole siiani eriti hästi õnnestunud aus mõttevahetus nende takistuste üle, mis meie ühise potentsiaali maksimaalset kasutamist ohustavad."
