Raul Kalev: Ideede ahvatlev mülgas
Mõned mõtted on, aga need pole piisavalt lennukad. Kui pole ideed, ei saa ju ettevõtjaks hakata. Kes küll kingiks mõne idee!?
Reklaamibüroodesse tulevad ettevõtjad ja poliitikud otsima värskeid ja löövaid ideid. Nad usuvad, et copywriter’i loominguline plahvatus võib anda neile uue hingamise ja lennutada müügitulemused taevasse. Teha sitastki kringlit! Ja neile pakutaksegi seda, mida nad ootavad – loomingulist röögatust, šokireklaami või allapoole vööd irooniat.
Reklaamimehed jahivad mune, nõelu, naelu jms, mis kuldsed ja aulised, nad teavad suurepäraselt, kuidas köita tähelepanu. Kuid kliendi müügitulemused neid suurt ei huvita. Suure papi välja köhinud ettevõtjad on aga rahul, sest nende firma reklaam torkab silma, on lahe ja kõditab nende edevustki. Kas nägid? Nägin, lahe oli!
Poliitikud usuvad, et valimised võidavad need, kel kihvtimad ideed. Ühtejärge genereeritakse üha lollimaid asju – eristuda on ju tarvis. Kes neid pastakaid või helkureid ikka enam tahab. Kui teised jagavad kaubanduskeskustes tavalist reklaamnänni, siis meie võiks teha joomaorgia (sinna ikka ju tuldaks) ja jagada erakonna logoga oksekotte! Küllap siis rahvas valib!
Ajujaht on ettevõtlusideede konkurss. Riik jagab raha neile, kes suudavad kõige vingema ideega välja tulla. Mida utoopilisem, seda parem. Kohvik või rattarent pole midagi huvitavat. See on mage, seda suudaks iga nohik. Aga meil on vaja vähemasti oma nokiat või Facebooki. Noored Jaan Tatikad lähevadki hoogu ja kirjeldavad üleskeeratavaid kondoome, millega saaks vahekorra ajal ka habet ajada. Kes minuti jooksul oma ideeröögatust kõige veenvamalt esitleb, saab papi. 10 000 eurot vähemalt.
Rahvakogu on uus vile, kustkaudu ideede auru välja lasta. Nüüd on pööbel rakendatud ideede kogumise vankri ette. Riigil on vaja abi, vaja uudseid ja põrutavaid ideid, kuidas riiki demokraatlikumalt juhtida. Rahvas põrutabki nii, et pilpaid lendab: riigikogus ja avalikus sektoris palgad maha, lollid vangi ja vargad üles puua! Ideid on seinast seina, üks huvitavam kui teine.
See kõik on kuidagi sümptomaatiline. Uute ideede jaht kui haigus. Meenuvad naised, kes üha suurema innuga loevad juba kümnendat raamatut uudsest imettegevast dieedist, pühkides raamatulehtedelt sinna pudenenud küpsisepuru. Silme ette kerkivad ka miljonid usklikud, kes tammuvad igal pühapäeval kiriku poole, et kuulda õndsakstegevaid ilmutusi ja uusi pühasid näpunäiteid, märkamata tegelikkuses, et nende naabril pole lastele anda suurt midagi peale leiva ja vee, enda lapsed aga on sootuks pätid.
Jaapanlased ja ameeriklased on innovatsiooni osas eri poolustel. Levinud arusaama järgi armastavad jänkid uusi tooteid ja lahendusi luua põhimõttel, et vana ei kõlba kuhugi, tarvis on midagi täiesti uut. Jaapanis aga on innovatsioon väga harva midagi ennenägematut, pigem vana hästi toiminud asja mõnegrammine täiendamine. Vaadake kas või nende sõiduautosid! Igav, aga töötab. Ameerika autot ei soovita aga siinsed remondimehed isegi vaenlasele.
Minulgi on tunne, et ideede puudus kui elu seiskav sein on müüt. See on pigem laiskade ja iseloomutute inimeste õigustus raha ja aja raiskamiseks ning enda tegevusetuse õigustamiseks. Kas tõesti vajame kogu aeg üha uusi ideid, kui teame ju niigi hästi, et olemasolevate juba toimivate asjade pidev täiustamine, sihikindel ja rutiinne töö nende kallal viib palju kindlamalt sihile.
Ma pole rahvakogu ettepanekutest lugenud veel midagi sellist, mida saaks pidada arukaks ja mida poleks riigi poliitmaastikul varem arutatud. Üsna suur osa reljeefseid reklaamikampaaniaid on ettevõtete jaoks mahavisatud raha, kuna ainuüksi reklaami märkamine ei tähenda veel toote usaldamist ja müügi tõusu. Mis kasu on sajast geniaalsuseni idiootsest äriideest, kui nende loojatelt ei nõuta realistlikke äriplaane, kus tuleb osata arvutada sajast suuremate numbritega?
Närvekõditavaid ideid otsides satume sageli maagilisse sohu, kust võime küll leida kupatamist vajavaid seeni ja hapusid jõhvikaid, kuid võime ka lihtsalt eksida või ära uppuda. Ses mõttes oleks meil ehk jaapanlastelt rohkem õppida. Innovatsioon pole ju enamasti hüpe tundmatusse, vaid pigem järgmise loogilise sammu julge tegemine juba valitud teel. Ja seda sammu me ju teame enamasti niigi.
