Martin Luiga: Mitte keegi ei või rahu saada
Kaebus võtab erinevaid vorme, ent selle essentsiks on: “See ei tee seda, mida see peaks tegema.” Kunstimaailm vastab, et näituste külastatavus kasvab ja välismaa eksperdid kiidavad. Paraku meenutab see meie valitsuse juttu – numbrid on head, välismaal kiidetakse. Kahe maailma piiril seistes näeb selgesti, kuidas mõlemal poolel on oma õigus – teadmata isegi, miks, on tunne, et Eesti nüüdiskunst on täna paremas seisus kui viis või kümme aastat tagasi. Eemalseisja jaoks jälle on kõik üsna sama. Kui inimene on tõrksas meeleolus, pole “parem kui varem” tema jaoks mingi argument. Ning Venezia biennaali ega muid kunstiüritusi ei oska “tavakodanik” samamoodi hinnata kui Eurovisioni lauluvõistlust või olümpiamänge, sest neist jauratakse vähem, telekast pole näha, need ei ole fookuses. Tegelikult on tippsport muidugi umbes sama jackass-asi kui kunst: trobikond noori mehi teeb narkootikume ja ajab näiteks jalgrattaga võidu, kuni põlved purud.
Alaline kriitika ja kasvavad külastajanumbrid on sama tendentsi kaks külge – need näitavad huvi olemasolu. Isegi hääled, mis kutsuvad üles kogu kunstivärki lõpetama, muuseume ja galeriisid sulgema, kinnitavad nähtuse tähtsust: kunagi ei taheta hävitada midagi tühist, vaid ikka võimsaid asju, nagu rahvad, riigid, ideoloogiad ja religioonid. Kultuuri hävitamine ja hävimine on tegelikult muidugi viirastused: kui kunstnik olemine ära keelata, siis oldaks salaja ikkagi, sarnaselt sellega, kuidas inimesed on keelust hoolimata ärimehed või usklikud või prostituudid.
Käib ka jutt, et nüüdiskunsti hindamiseks peab “teemas sees olema”, et kui aasta aega kohusetruult näitusi vaadata, süveneda ja arvustusi lugeda, siis see muutub arusaadavaks ja hakkab meeldima. Sellega seostub mul üks lugu ajast kümme aastat tagasi: tahtis sõber punkariks hakata, anarhia meeldis, harjad ja tagid on lahedad, Vennaskond kõva, aga kuradi Sex Pistols ei jõua kohale. Sõber nägi selles puudujääki. Programm tuli täita, Pistolsit kuulata. Mäletan veel märkmelipakat, konarlikus käekirjas meelespead: “Vii prügi välja, pese nõud, õpi ajalugu, kuula Sex Pistolsit.” Ja nii kandis õppetund popkultuuris vilja. Jõudis sõber vähemalt mõistmise, kui mitte armastuseni.
Olen üsna veendunud, et ma suudaksin ka pesapalli mõista ja hinnata, kui mul selleks piisavalt hea põhjus oleks. Inimene on suutlik sell. Aga ilma algtõuketa ei ole inimene motiveeritud. Ja arvata on, et suur osa rahulolematuist saab tegelikult aru küll, millega tänapäeva kunst tegeleb, kuid see jätab nad sellegipoolest külmaks. Sest need inimesed teavad, et nad tahavad midagi muud.
Muidugi oleks hukatuslik arvata, et inimesed suudavad öelda, millist kunsti nad tahavad. Selles vallas toimunud demokraatlikud rahvahääletused on andnud meile klaasristi ja Eesti euromündi tagakülje. Suur tänapäeva žanrikirjanik George R. R. Martin on öelnud, et kunst ei ole demokraatia ja kunst ei peaks kunagi olema demokraatia.
Pole ka põhjust arvata, nagu oleks kunst parem, kui pöördutaks nelikümmend, seitsekümmend või sada aastat tagasi. Vanemate traditsioonide jätkajaid on tänapäeval võib-olla rohkemgi kui nüüdiskunsti loojaid – ei ole ju nii, et keegi ei maaliks maastikupilti või alasti naist. Kuid säärastel kunstnikel ei lähe palju paremini. Originaalsus, see on maailma tajumine ja tuleviku ennustamine, paratamatult samm ees käimine, inimestele selle pakkumine, mille kohta nad ei oska veel öelda, et nad seda ihaleks.
Samas ei tasu terve kultuurisuundumuse kriitikat kergekäeliselt võtta. Ei maksa näha selles ainult pimedust. On igati aus arutleda, kas 3D-tehnoloogia viib filmikunsti iseloomu narratiivjutustuselt tsirkuse poole või et arvutimängutööstuse visuaalikultus on autistlik nähtus. On hea mõte vaadata kõike, mis me ümber toimub, kui etappe, aga mitte lõppeesmärki. Inimkond võtab ette, vaimustub, teeb midagi, siis tüdineb. Kriitika on siinkohal suunav jõud. Tekstimassiivid nihutavad asju maailmas. Oma eluajal olen näiteks näinud, kuidas kümned tuhanded vahuse suuga arvutimänguentusiastid on kümneaastase lakkamatu jauramisega nõudnud kõrgeid standardeid – ja maailm on neile vastanud. Artikuleeritud puhas idealism on taaselustanud viimasel dekaadil varjusurma vajunud arvuti-rollimängu žanri.
Kunstikriitika on seega normaalne värk, ikka parem kui vait olla. Ent nii kriitilisele mõistusele kui ühiskonnale suures plaanis tuleks kasuks mõnetine peksukottide rotatsioon. On ju teisigi asju, millega saab end identifitseerida ning seejärel leida, et need ei vasta kõrgetele ootustele. Religiooni mäletate? Ikka kostab, et Euroopa või Eesti ühiskond tugineb kristlikele väärtustele. Väide on mõistetav: meil on kristlusega palju pistmist ja pikk ajalugu. Võiks ju eeldada, et kirikud ja usklikud inimesed hoiavad sel väärtustekomplektil silma peal ja peavad oma kohuseks head sõna ühiskonnale meelde tuletada. Aga ei ole nii. Religioon on ühiskonnas vait nagu sukk. Jääb vägisi mulje, et meil on rohkem vasakradikaale kui kristlasi. Kui kirik noka lahti teeb, siis tuleb välja, et tegu on konservatiivse mõtte ripatsiga, või arvavad nad heaks kõneleda oma olmeraskustest. Tüüpidel puudub sõnum ja ühiskondlik kaalukus ja nad tegelevad pigem oma identiteedi kui laiemate eesmärkidega.
Või teine kaunis puuslik, teadus. Tema, kes ta kunagi lubas lahendada kõik meie probleemid ja kellele paljud meist endiselt automaatset tõeväärtust omistavad. Vabalt võiks praegu öelda, et teadus on meid alt vedanud. Kogu see mõttejõud, mis meile viimased viisteist aastat paremat telefoni on ehitanud, oleks võinud minna kuhugi mujale ja me ei teagi, millest oleme nõnda ilma jäänud. Ometi võiks ühiskondliku solvamise ja hirmutamise ajajärgul, kui spetsialistidelt oodatakse hinge ja maailma päästmist, seda va viharessurssi võrdsemalt jagada, huvitavamaid asju juhtuks ja maailmapilt laieneks võrdsemalt.
Aga nagu öeldud sai: kunstikriitika pärast muretseda ei tasu. See läheb õigesse kohta ja kõik õpivad, isegi kui keegi midagi väga lolli ütleb, tuleb ikka kasuks – sageli tähendab see, et mõõdukamad kriitikud on sunnitud ütlema: “Ei, no päris nii ikka ka ei ole, pea nüüd hoogu, peremees.” Aga kunsti kritiseerimine, tuleb tunnistada, nagu ka valitsuse oma, need on sissetallatud rajad. Peatuma ei peaks, ent horisonte tasub avardada. Midagi üks kord öelda, see on tilk merre, enamasti tuleb asju öelda kümme või sada korda, et neil mingit mõju oleks, ent alati on väärt ka katse öelda midagi uut.
Martin Luiga on kirjanduskriitik.
