Katedraaliekstravagants La Borne’is
La Borne, väike küla Kesk-Prantsusmaal, on tuntud eelkõige oma pika keraamikatraditsiooni, ateljeede ning vanade ahjude poolest. Tänapäeval tegutsevad seal umbes kaheksakümmend pottseppa ning külastajatele on kohalikus vanas kabelis avatud savinõude muuseum.
Kohaliku keraamikatraditsiooniga on tugevalt seotud ka La Borne’i külje all asuv Neuvy-Deux-Clochers’i katedraal, mille muudavad erandlikuks nii tema arhitektuurne lähenemine kui religioossed tõekspidamised. Pühakoja autor keraamik Jean Linard, kes on muuseas tegutsenud ka skulptori ning gravöörina, asus siia 1961. aastal ja alustas täiesti üksinda kild killu haaval ekstravagantse hoone ehitamist. Pühakoda valmiski eri suurusega keraamiliste plaatide ning klaasi- ja pudelikildude osaval pusletaolisel kokkupaigutamisel, kusjuures piir arhitektuuri, keraamika ja skulptuuri vahel tahab tihtipeale kaduma minna.
Katedraali muudab omanäoliseks mosaiiksete ning polükroomsete seina- ja põrandapindade kõrval ka tema lahutamatu seos loodusega. Näiteks ei vaja hoone katust, sest kunstniku sõnul on taevas selle katuseks ning pühakoda seega ka kõrgeim ehitis maailmas. Võlve asendavad aga roheluses kasvavad puud, mille võlvitaoliselt kaarduvad oksad täidavad igati oma ülesannet. Ka kooril, mis koosneb veidratest kolmnurksetest keraamilistest skulptuuridest, on kompleksis oma kindel koht. Unustada ei maksa ka löövi, värvikirevat sillutatud teed, mis viib peaväravani, kust külastajad sisenevad ning millel seisab kiri Kristuse sõnadega: "Mina olen maailma valgus." Mis aga puutub katedraali usulistesse vaadetesse, siis tegu pole otseselt kristliku pühakojaga. Jean Linard’i sõnul on siin esindatud maailma kõik religioonid, millele viitavad ka mitmesugused sümbolid hoone seintel ja väraval.
Olulist rolli mängivad pühakoja juures ka kõikvõimalikud fantastilised loomad ning kimäärilaadsed koletised. Kas tegu on gooti stiilile omaste tõrjemaagiliste sümbolitega, pole päris kindel, kuid mingisugust müstilist osa nad näivad siiski etendavat. Kompleks ei koosne aga ainult keraamilistest pindadest ning kummalistest olenditest, kesksel kohal asub punastest tellistest ehitatud vernakulaarne hoone, kus kunstnik eksponeerib ja müüb oma teisi töid, ning mis oma maalähedusega tuletab kaudselt meelde William Morrisele ehitatud Red House’i Inglismaal.
Jean Linard’i katedraal on küll väga ainulaadne kunstiteos, kuid temas tunneb siiski ära mõningad eeskujud. Antonio Gaudí looming ning sellest omakorda inspiratsiooni saanud austria kunstniku Friedensreich Hundertwasseri kuulsad tööd on Jean Linard’i tunduvalt mõjutanud. Juba Gaudí võttis oma hoonete puhul kasutusele värvilised kahhelkivid ning moodustas neist kõikvõimalikke mosaiikseid mustreid. Ka Hundertwasserile meeldisid kirevad, eelkõige spektrivärvidest koosnevad keraamilised pinnad. Jean Linard on osanud eeskujusid osavalt ära kasutada ning lisanud ka omalt poolt väga palju. Kõnekas on juba ainuüksi kohavalik. Looduskeskkond muudab katedraali, mis niigi üllatab oma uudse lähenemisega, veelgi silmatorkavamaks ning salapärasemaks.
