Indrek Tarand: Hõlmikpuu malakaga lahmitakse igal pool, kus kodanikualgatuse idu kerkib
„Voglio una donna!“ See kuulus hüüatus, mille tõi kuuldavale onu Teo, kes oli roninud puu otsa, kust nunnad ta alla tõid ja vaimuhaigete varjupaika tagasi viisid, on kõigile meile tuttav. Ja kellele pole, vaadaku vastavat katkendit Federico Fellini filmist „Amarcord“.
Kuna nn Haabersti hõberemmelgast ehk Õismäe emapajust on juba väga palju kirjutatud ning tema taustal ei ole poseerinud mitte üksnes igat masti poliitikud, puukallistajad ja ajakirjanikud, vaid ka täitsa arvestatavad mõtlejad (näiteks Hasso Krull jt), siis oleks minul targem vaikida ... Aga endise Tallinna Linna Täitevkomitee allasutuse Tallinna Linna Haljastuse Remondi- ja Ehitusvalitsuse lihttöölisena, kes pealegi on istutanud Haaberstisse Harku järve ja Õismäe magalarajooni vahele ligikaudu sada puud, ei saa ma ka vaiki olla.
Kui Arnold Koop ja teised väljapaistvad „leninliku avangardi liikmed“ mind Tartu (riiklikust) Ülikoolist eksmatrikuleerisid, leidsin ajutist varjupaika just eelnimetatud asutuses mullatöölisena. Sinna soostus mind palkama Urmas Grišakov, kes oli asutuse juht ja keda minu isa Andres Tarand tundis. Sest poisile oli tarvis tekitada „proletaarne päritolu“ ning väike füüsiline töö polnud ka paha. Meie internatsionaalne brigaad istutas minu lühikese haljastajakarjääri jooksul Tallinna linna territooriumile üle kuuesaja puu, mistõttu olen alati õigustatult väitnud, et mina olen Eestisse rohkem puid istutanud kui Karl XII ja Peeter I kahe peale kokku. Peamiselt Lasnamäele, endisele kindral Fedjuninski uulitsale, aga ka Õismäele. Ning me ei istutanud pöidlapikkusi kolmeaastaseid istikuid, vaid tonnise mullapalliga kolmemeetriseid puid. Viimast arvestades on heameel tõdeda, et päeval, mil Eesti alustas Euroopa Liidu eesistumist, polnud Tallinna linnavõimud ja tee-ehitajad maha võtnud mitte ühtegi minu poolt mulda pandud puud! Vaat mida võib puu istutaja isiklik vägi tähendada …
Aga fakt on, et Haabersti paju võeti maha. Võeti maha, sest ta jäi tunneliehitusele ette. Võeti maha, sest linnakogukonnad on nõrgad ja mussolinilikult groteskne linnavõim ei arvesta kohalike elanike huve. Võeti maha, sest linnavõim arvestab hoopis sponsoreid (näiteks K-Rauta poe ja Baltic Motorsi autokeskuse parkla arvelt oleks saanud tarvidusel ka selle konkreetse puu päästa). Muide, Rannamõisa poole suunduva tee rajamiseks võeti veel rohkem puid maha, aga seda oleks justkui märganud üksnes Priit Hõbemägi, teistele ilmselt ei ole see silma torganud.
Kuid missugune võinuks ses asjas olla õige roheline poliitika? Milles õigupoolest oli konflikt? Selle mõistmiseks ei ole mõistlik haarata Valdur Mikita raamatute järele, sest neis räägitakse metsast ja mõnest muust asjast. Urbanistlik elu ei ole elu metsas ning linnad on üha rohkem betoonmetsad kui taimekooslused. Rohkem abi annab ehk hiljuti eesti keeles ilmunud Lars Myttingi raamat „Küttepuud“. Lars on sündinud 1968. aastal Gudbrandsdalenis ja tema raamat tutvustab põhjalikult eri liiki puudest kütte tegemist. Puuliikide kütteväärtuse edetabelis on 22 (Norra) puu seas 17. koha hõivanud „raagremmelgas“, mille kuivatatud sülla kohta saab 366 kilovatt-tundi energiat (jugapuust saab näiteks 510 kWh).
Ma ei sekkukski sellesse teemasse, kui tolle ehituse ohvriks läinud keskmise väärtusega puu kontekstis poleks taas ja taas kõlanud fraas „See on hõlmikpuu sündroom!“. Fraasi lausujad tõenäoliselt ei ole lugenud ei akadeemik Erast Parmasto mälestusi ega ka mitte Andres Tarandi raamatut „Mitte ainult hõlmikpuust“. Seetõttu lahmivad nad hõlmikpuu malakaga igal pool, kus mingigi kodanikualgatuse idu maa seest pinnale kerkib. Näiteks Siim Kallas kasutas seda hiljuti Rail Balticu nimelise raudteetrassi kontekstis. Selle fraasiga püütakse naeruvääristada kodanikualgatust, inimesi, indiviide kui ka nende soovi olla osalised ühiskondlikes protsessides. Lausujate arvates peaksid viimastes protsessides osalema vaid „äravalitud isikud“. Kitsamas tähenduses Parteilased.
Hõlmikpuu oli viimane hädapidur, mille unikaalsus andis võimaluse kõneleda nõukogude tsensuuri tingimustes ka teistest puudest Süda tänava kvartalis, linnaplaneerimisest ja linnaökoloogiast. Kõneleda arukalt, teaduse argumentidega ning nendega varjata teist olulist eesmärki – sovetliku venestamise vältimist. Hõlmikpuu erinevalt sellest Harku järve lähedale kasvanud pajust on kõige põhjapoolsem oma liigist ja tema abil on Andres Tarand (ning tema kaasautorid Jüri Elliku ja Urmas Roht) suutnud sooritada tegelikult suure kangelasteo, mis viis sovettide pealetungi raugemise ja peatamiseni Süda tänava kandis.
Nüüd nurisevad Siim Kallas ja Edgar Savisaar, et looduskaitsjate ja Süda tänava elanike huvidele ohverdati unikaalne võimalus rajada Estonia teatri asemele „kaasaegne ooperi- ja balletiteater“! Kommunistide katse näidata ennast muusikakultuuri arendajatena ning kasutada muusikuid viigilehena oma tegeliku kavatsuse – ehitada pompoosne bütsantslik tribüün kommunistidele ja luua Lenini puiestee läbimurre – varjamisel oleks ehk arusaadav olnud 1985. aasta kontekstis. Toona polnud teada, kas peale jääb Karl Vaino või tuleb Vaino Väljas. Nii et võtke vaiksemaks, mehed!
Mida oleks Eestil olnud võita 1200 puu maharaiumisest, puitasumi likvideerimisest ja sinna grandioosse nõukogude brutalismi stiilis ooperiteatri ehitamisest Tallinna kesklinnas? Midagi kaunist ja kunstiväärtuslikku poleks nõukogude materjalitööstus ja ehituskultuur võimaldanud luua. Täna seisaksime silmitsi samasuguse probleemiga, nagu seda on V. I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee (tuntud ka linnahallina), kuhu tänane valitsus koosmeeles sada miljonit eurot matta tahab. Veel üks väljakutse Urve Palo ja Kadri Simsoni jaoks vene vaaraode ja nende satraapide mälestuse austamiseks?
Muide, ei Estonia teatrimaja heade vardjate Aarne Miku ega kadunud Eri Klasiga pole mul kunagi olnud möödarääkimisi või arusaamatusi vastanduses „muusika huvi versus looduskaitse ja linnakeskkond“. Nende suust polnud kunagi hõlmikpuu sündroomist kuulda olnud. Küll aga tikuvad jätkuvalt tüli kiskuma need omaaegsed noorkommunistid, kelle tegevuse tulemusel Eesti poliitiline süsteem põhineb enamasti bolševistlikel ja partokraatlikel meetoditel, sundparteistamise, kilekotiraha ja „juhtmete“ lõputu toiduahelana.
