10 viisi, kuidas end odava kaubaga mürgitada

Kui Eesti poelettidel jääb ebakvaliteetset Hiina-Poola kaupa järjest vähemaks, siis trügivad mürgised ja kergesti lagunevad ning lastele ohtlikud esemed koju e-poodide kaudu.

Tarbijakaitse nõuandetelefonile helistas ehmunud ema. Ta tellis Hiina hiigelveebipoest AliExpress tütrele juuksekriidid. Kirjuks võõbatud kiharatega tirtsul lõi välja ränk lööve. Paistis, et ohutuna näivad kriidid olid mürgised.

Kuidas rämpsumüüjatega uuesti ühendust saada, ema välja mõelda ei osanud, sest kauba tellimise kodulehel polnud kontaktandmeid. Nii helistaski ta tarbijakaitsesse.

„Kui tellid otse Hiinast, saad vaadata vaid endale otsa,“ nentis tarbijakaitseameti toote ja teenuseohutuse valdkonna juht Angela Priks.

Piiriüleste vaidluste osakond pääseb lisaks Euroopa Liidule vaid Norra, Islandi jm lähimate riikidega vaidlema. Hiinast tellitakse niivõrd palju kaupa, et ka toll ei jõua üle kontrollida, kas pisipakkides tulnud nodil on CE-märgis või mitte. CE-märgis kinnitab, et toodet on hinnatud ning see vastab ELi keskkonnakaitse-, tervise- ja ohutusnõuetele.

Odav on sageli ohtlik

Kui möödunud suve hitt näpuvurr massidena Hiinast Euroopasse (ja ka Eestisse) jõudis, püüdis tarbijakaitseamet vähemalt tolli saabunud suuremad kogused üle kontrollida. Esialgu ei liigitunud Hiina spinnerid mänguasjadeks, seetõttu puudus neil ka CE-märgis. Palju kaupa jäigi tolli pidama. Hiljem ilmus idamaa kaubale kvaliteedimärge, kuid ametile polnud ­päris lõpuni selge, kas vajalikud sertifikaadid olid ikka saadud. Mõnikord on CE-märgised väga kummalise kujuga.

Sama agaralt kui kaupmehed tellisid inimesed odavaid vurre Hiinast otse endale postkasti. Üle Euroopa hakkas kostma lugusid sellest, kuidas spinneritest kukkusid välja detailid LED-tulede ja patareidega. Parajalt väiksed väikelastel suhu toppida. Lämbumisi tuligi ette.

Suuremate, elektrooniliste asjade puhul ei lase toll kvaliteedimärgita kaupa riiki sissegi. Sel juhul on tellija ilma nii asjast kui ka rahast.

Priksi sõnul tuleb veebist tellides valida veebikülg, millel leidub toodete kohta detailne info ja ka poodniku kontaktandmed. Tähelepanelikuks peaks tegema ka toote hind: kui Eestis müüdava 100eurose kauba saab Hiina veebist kätte 30 euroga, on suur tõenäosus, et kvaliteet pole Euroopa standarditele vastav. Võib selguda, et tootes kasutatud metallid pole ohtlikest jääkidest puhastatud või et ohutustestid on tegemata.

Hormonaalne häire mänguasjadest või kinnastest

CE-märgised ei ole järje­kordne Brüsseli büro­kraatia kapriis. ­Selle märgi saavad tooted, mis on läbinud ohutuskontrolli. Et ohtlikud tooted ei leviks Euroopa lettidel, teevad tarbijakaitseameti töötajad kontrolloste ja saadavad toote uuele testimisele. Näiteks ­kukutatakse beebidele mõeldud kõristeid eri kõrgustelt ja väänatakse jõuliselt, et veenduda, ega neist väikseid ahvatlevaid osi lahti ei tule. Või ­lõigatakse odava koletis-nuku peast tükike, jahvatatakse peeneks ja testitakse, ega see üle normi ftalaate ei sisalda.

Just ftalaatidele peavad tarbijakaitse ametnikud ka Eesti poodides eriti innukalt jahti. Ftalaat on aine, mida kasutatakse plasti pehmendamiseks. Ftalaadid imbuvad aegamööda läbi naha, ladestuvad kehasse ja hakkavad käituma nagu hormoonid. See tekitab punne ja kaalutõusu, aga raskematel juhtudel ja suuremas koguses ka viljatust.

Tarbijakaitseameti jurist Eva-Maria Uusman paneb südamele, et ka magneteid sisaldavate mänguasjade suhtes tuleb tähelepanelik olla. Mujal Euroopas on poodidest leitud mänguasju, millelt saab lihtsasti magneti eemaldada. Mis aga juhtub, kui laps neelab juhuslikult alla kaks üsna tugevat magnetit ja need hakkavad tema soolestikus teineteise poole tõmbuma?

Õel tehisintellekt lastetoas

Hiljuti avanes mänguasjade turul sootuks uus, aina paisuv suund: internetti ühendatud mänguasjad (connected toys). See toob ka uusi keerukusi.

Tehisintellektiga lelud oskavad rääkida, „meelde jätta“, mõnel juhul ka filmida. „See on lahe asi,“ iseloomustab Uusman mänguasja ideed. Tehisintellekt õpib koos lapsega, jätab meelde lapse huvid ja arendab selle pealt vestlust. „Temast saab lapse sõber ja usaldusisik,“ sõnab Uusman.

Selleks, et mänguasi tööle panna, peab vanem looma veebis kasutajakonto. „Mänguasja küberkaitse on väga väike,“ vahendab Uusman Ameerika kogemust. Näiteks on leitud, et mänguasjale on võimalik bluetooth’i kaudu ka kolmandatel osapooltel ligi pääseda. On teada juhtum, kus häkker pääses mänguasja kaudu ligi ka 200 000 teise inimese isikuandmetele.

Mänguasja häkkimine tähendab sedagi, et on võimalik muuta seda, kuidas mänguasi lapsega suhtleb. „Siin võib lasta fantaasia lendama, mida kõike see mänguasi lapsele rääkida võib,“ ütleb Uusman.

Internetti ühendatud mänguasjade riski saab maandada lihtsate sammudega. Seda ei tohiks viia kodust välja, kus ta võiks saada ühenduse teiste seadmetega. Mänguasi ei tohiks kogu aeg veebiühenduses olla. Lahendus on ka see, et laps kasutab lelu lapsevanema juuresolekul.