REMSU RÄNNUJUTUD | Itaallanna kõrbeöös

Tohutu pindalaga Egiptuse sõitsin mina läbi liinibussidega. Mis sest, et need mõnikord ei tulnud, kuigi graafiku järgi oleks pidanud tulema, mis sest, et need olid puupüsti täis ning väga logud.

See-eest oli transport peaaegu tasuta, polnud vaja isegi piiksutada. Sihtkohas ootas sind alati parv taksosid, mis olid valmis sõitma maailma otsagi, kui tahad.

Tol korral sõitsin ma ­Hurghada–Assuani bussiga Luxorisse. Takso tõi hotelli. See maksis 37 krooni öö, kui arvestada ümber tollaseks Eesti rahaks. Ja polnud üldse viga. Tuba polnud just sviit, ent mugav, vaatega Niilusele, ja peaasi – tiivik laes jahutas palavust. Tellisin seal eesliekskursiooni, see pidi algama hommikul kell seitse. Võtsin hotellivestibüülist linna kaardi ja pistsin selle tagatasku. Kaarti ma alul ei vaadanud, mulle meeldib end võõras kohas ära eksitada. Pool päeva hulkusin enam-vähem sihitult linnas ning, ausõna, süda laulis rõõmust. Leidsin otsekui kogemata Luxori ja Karnaki paleed, rõõmu lisas asjaolu, et olin nagu iseavastaja. Kaarti läks vaja alles hotelli leidmiseks.

Pool seitse kopiti uksele – miks ma hommikusöögile ei tule? Kas tõesti on selle 37 krooni sees ka hommikusöök? Oli. Nimeks English Breakfast. Kõik turistide huvides! Eesliekskursioonil olime kolmekesi – giid, üks hollandlane ja mina. Alul väikese paadi ja kolme loomaga üle Niiluse ja siis – Kuningate org, Kuningannade org ja Hatšepsuti haua­palee. Vägev, vägev!

Järgmisel õhtul hakkasin ära sõitma. Takso viis sinna kohta kõrbes, mille läbis Assuani buss. See oli Luxorist mõneteistkümne kilomeetri kaugusel. Ja mida ma nägin pimeduses siravate tähtede all? Kellegi läpakas kumab nõrka valgust. Ega midagi, tervitama! Oo, see oli naine, ta istus liival, läpakas põlvede vahel maas, klõbistas klahve. Itaallanna! Ütles, et eile ja üleeile bussi ei tulnud, järelikult täna tuleb.

Ja tal oli õigus. Mõne tunni pärast olime Assuanis.

Vaat niisugused hetked kisuvad aina uutele ja uutele reisidele.