Tegelikult Raivo Aeg oma kirjalikus käskkirjas kasutaski teistsugust vormelit: ta nimetas Perlingu riigi peaprokuröri asendajaks (mitte kohusetäitjaks). Kuid sellelgi on häda, sest prokuratuuriseaduse § 3 lõige 2, millele Aeg oma käskkirjas viitab, räägib asendajast olukorras, kus peaprokurör on olemas, aga ajutiselt ära, näiteks haige või puhkusel. Kui riigil peaprokuröri üldse pole, siis keda Perling asendab?

Ekspress konsulteeris nii õiguskantsler Ülle Madise kui ka endise Euroopa Kohtu kohtuniku ja Riigikohtu esimehe Uno Lõhmusega. Mõlemad möönsid kummalist juriidilist olukorda ja seaduseauku – seadus tõesti ei näe ette kohusetäitja institutsiooni ega järelikult sedagi, kuidas, kes, mis tingimustel ja mis ajaks kohusetäitja määraks.

„Seaduseandja on jätnud reguleerimata olukorra, kui riigi peaprokuröri ametiaeg (viis aastat) lõpeb ning uut peaprokuröri pole nimetatud,“ ütles Uno Lõhmus. Samuti näeb Lõhmus probleemi käskkirjas, kus Perlingut nimetatakse asendajaks: „Küll kahtlen väga, kas Lavly Perlingu ametiseisundiks on peaprokuröri asendamine. Prokuratuuriseaduse § 3 tõlgendaksin sedasi, et asendada on võimalik üksnes ametisolevat peaprokuröri.“

Probleem paistab olevat selles, et Raivo Aeg on jätnud oma töö tegemata ja pannud ka Perlingu veidrasse olukorda. Kes Perling praegu on? Mis on tema õiguslik staatus? Kui Perling teeks mingeid toiminguid riigi peaprokurörina, kas mõni advokaat võiks selle näiteks vaidlustada: mis alusel sa tegutsed peaprokurörina?