Ma ei tunne Illar Lemettit. Me pole kunagi kohtunud, sõnagi rääkinud.
Ei saa välistada, et tegu polnud maailma parima kantsleriga. Mingid tähtsad teemad võisid ollagi ligadi-logadi, temal võib olla oma jupike süüd selles, et just põllumajandusega seotud toetusrahadega on pidev jama. On ju teada, et PRIA (aga ka Maaelu Edendamise Sihtasutuse) toetustega seotud pettusi on nii palju, et meie kohtumajade lävepakud on mitu sentimeetrit madalamaks kulunud.
Ei saa välistada sedagi, et toiduohutuse kaitset saaks märksa paremini korraldada, nagu ütles kevadel ka Riigikontroll.
See kõik ei puutu aga sel nädalal asjasse.
Illar Lemettit ei vallandatud neil põhjustel. Kui ajajoonele panna etteheited Illar Lemettile, mida avalikult on tehtud ja praegugi tehakse, siis need moodustavad täieliku segapudru.
Kõigepealt ta hävitas üht tublit Eesti ettevõtet, sest oli toiduohutust taga ajades liiga karm. Siis oli ta jällegi liiga leebe, sest ei pannud seda tehast kinni. Siis oli ta süüdi selles, et tehas siiski pandi kinni.
Ta oli süüdi selles, et oli läbinisti Reformierakonna-meelne ja viis ellu vaid nende tahet. Kui selgus, et temaga on koostöö sujunud nii Helir-Valdor Seederil (Isamaa), Urmas Kruusel (Reformierakond) kui ka Tarmo Tammel (Keskerakond), siis oli ta äkitselt hoopis ametkonna-meelne ja viis ellu vaid nende tahet, töötas poliitikutele vastu.
Ühel hetkel oli ta avalikku teenistusse sobimatu seetõttu, et avalikustas novembris ministri vassimise. Teisel hetkel hoopis seetõttu, et oli kogu suve vastu toiduohutuse auditile (mille ta, otse loomulikult, siiski ära tegi).
Ministri nõunik Mart Ummelas purtsatas ühel ööl koguni, et „ministeeriumi teine mees“ (ehk Lemetti) kippuvat kuidagi ta elu kallale. Ja nii edasi. Ja nii edasi.
Kogu jutt pikaajalisest koostöö mittelaabumisest ja vastutöötamisest on absurdne kontekstis, et napilt kuu aega tagasi maksis minister Mart Järvik kantsler Illar Lemettile hea töö eest tema karjääri suurima tulemuspreemia.
Need kõik, nagu öeldud, on ainult ettekäänded.
Illar Lemetti vallandati poliitilise kauplemise tulemusena, kus parteijuhid püüdsid „oma nägu säilitada“ ning lihtlabaselt kätte maksta. Teie saate Järviku skalbi, meie saame siis – vähe küll, aga midagi ikka – kantsleri! Temast sai kaup. Ohvriloom. Linnuke veritasuahelas.
Selles kontekstis ei mängi mingit rolli vaidlus selle üle, kas ministeeriume peab juhtima poliitiline ja valitud minister või ametisse nimetatud kantsler (loomulikult minister, keegi ei vaidle). Ega ka vaidlus selle üle, kas ametnik võib paljastada ministri avaliku vale (loomulikult võib ja peabki!).
See oli kokkulepe, et EKRE saab oma rahulduse kättemaksust seadusliku ja sisuliselt põhjendatud avalikustamise eest.
Täpselt samasugune oli ka poliitiline kokkulepe, et Järviku lahkumine korraldatakse just sellisel viisil, et ta kindlasti saaks kätte oma 31 458 eurot lahkumishüvitust. Kukkus läbi, rikkus reegleid – premeerime! Maksumaksja ju maksab.
Sellised kokkulepped ei tee kellelegi au.
PS. Küll aga teeb Eesti kogenud, koolitatud, professionaalsele, riigi põhiseaduslikku korda tundvale ja tunnetavale ning demokraatiat hindavale ametkonnale au see, kuidas on – selgete seisukohtadega – reageerinud paljud meie juhtivad ametnikud, nagu näiteks Marika Priske, Siim Sikkut või Ülle Madise. Ja paljud teised.
