Ei ole ka Reformierakonnal mingit imetrikki, kuidas riigi rahaline seis paremaks saada. Et üldse mängus püsida, sobib nii reeglite muutmine kui katteta kulude eelarvesse kirjutamine – needsamad vahendid, mille kasutamist nad Keskerakonna valitsustele ette heitsid.
Riigikogu peab muutuma aina enam seadusandjast valitsuse järelevalvajaks. Aga enne, kui anda selleks vahendeid juurde, peab riigikogu võtma seda ülesannet palagani tasemest palju tõsisemalt.
EKSPRESSI JUHTKIRI | Rahakoti poole küünitav käsi saab kohe käeseljale kommunisti templi, ometi liiguvad järjest enama suunamise ja reguleerimise suunas ka seni turumajanduse pühadust kaitsnud parteid.
Praegu esitatud automaksuplaanist paistab, et teatakse väga hästi, mida teha tuleks, kuid lõplik samm selles suunas jääb astumata. Justkui ei usutaks, et aetakse õiget asja.
Inimesed nõudsid Viljandis juhtunu tõttu omakohut, seda nii vägistamissüüdistust arutanud kohtunikele kui kohtus õigeks jäänud meestele.
Kõrvalt vaadates tundub kummaline, et kuigi pankadele on kehtestatud karmid reeglid ning neile korraldatakse regulaarselt stressiteste, kukuvad nad päriselus juba esimeste raskuste peale kokku. See paneb kulmu kortsutama isegi kogenud pangandusmaailma tippe.
KORRALIK OPOSITSIOON 500, PALUN! Neli aastat opositsiooni võib kõlada nagu meeleheide. Aga mõistlikult tegutsedes võivad avaneda võimalused sealt välja saada palju varem.
Valimistulemuse otsustas ikkagi julgeolek. Vaid EKRE otsustas sel teemal mitte mängida Reformierakonna reeglite järgi. Aga kaotas ikkagi.
Sellal, kui kõik ägavad raskete arvete all, teatavad pangad ja energiafirmad kolossaalsetest kasumitest. Meie maksame ja nemad suplevad rahas?
Vahepeal võis juba jääda mulje, et peaministrierakond on tõesti julgeolekuküsimuses äärmiselt põhimõttekindel. Nüüd on siiski selgunud, et ka Reformierakond on kõigest üks poliitiline erakond, mille peamine eesmärk on saada võimalikult hea valimistulemus.
Valimisteni jäänud viie nädala jooksul tuleks erakondadel au- ja häbitunne unustada, sest julgete päralt on maailm.
Moodsas linnas peab igal inimesel olema tänaval hea olla. Mitte ainult toas või autos. Selle aasta Euroopa rohepealinn Tallinn võiks ometi üllatada ja päriselt midagi rohelist ära teha.
Arvate, et valimiste eelsetest „debattidest“ julgeoleku, toetuste või perepoliitika üle sõltub, mida uus koalitsioon neis valdkondades tegema hakkab? Mitte eriti.
Siinmail peaks jaguma rohkem ilmaga leppimise oskust, eriti kui selliseid lumetorme on nii harva. Küll aga ei tohi leppida elektri kadumisega peaaegu nädalaks.
„Ma soovin, et me poleks saanud lapsi järjest. Keegi ei rääkinud, kui keeruline võib olla elu väikese vanusevahega lastega.“ Selle kibeda tõe julgevad järjestikku kaks või kolm last saanud vanemad usaldada vaid vähestele.
Ekspress lähetab detsembris igal nädalal oma päkapiku kellegi juurde, kes läinud nädala jooksul millegi erilisega silma jäi – nii positiivses kui negatiivses võtmes.
Nursipalu harjutusväljaku laiendamise eest kolima sunnitud inimestele ei saa asendada kogu kaotust. Võib-olla tuleks neile anda veel midagi lisaks rahale?
Ekspress lähetab detsembris igal nädalal oma päkapiku kellegi juurde, kes läinud nädala jooksul millegi erilisega silma jäi – nii positiivses kui negatiivses võtmes.
Marko Mihkelsoni kaasus pole tavaline poliitskandaal. See on juhtum, mida analüüsides tuli olla inimene, mitte mõelda, kuidas sellest ise maksimaalset kasu lõigata.
Valitsusel on kõikvõimalike toetusmeetmete leiutamisega hoog sees, küllap näeme ka sellist, mis peab aitama inimestel toime tulla kerkivate laenuintressidega.
Eesti majanduses on vastuolulised ajad. Säästmine pole enam nii popp, laenamine aga võib saada liiga popiks.
Teed tagasi juurte juurde otsiv Keskerakond näitab päriselus, mis ootab ees laiatarbeparteisid. „Kõigile ja kõike“ ajastu on lõppemas.
Miskipärast on nii, et ühes kultuuriruumis suudavad inimesed piirduda paari pokaali veiniga, teises võtavad veel kanget ka peale.
Eesti on olnud oma vaese nõukamineviku tõttu, kus midagi saada ei olnud ja kõik olid ühtviisi vaesed, nagu lastekodulaps, kes klammerdub iga suutäie ja uue hilbu külge, mille kätte saab.
Suurim oht Euroopa solidaarsusele on krooniline lühinägelikkus.
Rahanduslikult vastutustundlike erakondade tuba oli kunagi rahvast ja elu täis. Nüüd lahkub sealt ka Reformierakond, viimane, kes veel oli jäänud.
Naise põhiõiguslik kohtlemine esemena on võimalik ühiskondades, kus otsuseid ühiskonna enamiku (ehk naiste) üle teostavad mehed.
Julm, aga elegantne, mõnuleb poliitika tagatubade ümber keerleva filmi või telesarja vaataja, kui sarjast „Kaardimaja“ tuntud Frank Underwoodi sarnane poliitik kaasvõitlejad halastamatult lohku tõmbab.
Kas saan igapäevaelus eesti keelega hakkama? Aus vastus: ei saa.
