Eesti muinasaja arhiiv hävineb – kes saaks aidata?

Milline pilt oleks avanenud arheoloogidele, kui nn Kukruse memme matusele oleks enne neid jõudnud hobiotsijad?

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju juttu tehtud hobiotsijate leitud muistsetest aaretest ja haruldastest muinasesemetest. Silmapaistvaim ese, mis 2019. aastal nii leiti, oli Saaremaalt välja kaevatud kuldkäevõru. Üldine suhtumine on juubeldav – imetore! Jälle oluline lisa meie kultuurile!

Peaaegu üldse ei räägita aga hobiotsimise varjupoolest. Sellest, kui paljud, enamasti muistsetest matmispaikadest röövitud haruldused piiri taha või illegaalsetesse erakollektsioonidesse rändavad ning meie kultuurile igaveseks kaotsi lähevad. Aga see pole leidude väljakaevamise ainuke varjukülg. Üldse ei räägita ega kirjutata kahjust, mida põhjustab meie muinasarhiivile tegevus, kus detektoristid kaevavad esemeid välja, leiukohal uuringuid tegemata. Kuna kirjalikud dokumendid 13. sajandist varasemast ajajärgust Eestis puuduvad, on tolleaegseteks arhiiviallikateks üksnes muistsed linnused, omaaegsed elupaigad, ohverdamiskohad ja kalmed. Vaid nende muististe põhjalikul uurimisel on veel võimalik üht-teist esivanemate elust teada saada. Kõige informatiivsemad on muistsed matmispaigad. Meie esivanematel oli nimelt kombeks vaid neile teadaoleva kindla korra kohaselt surnutele hauda kaasa panna tööriistu, relvi ja ehteid. Nii matmiskombestik kui ka esemete kaasa panemise viis oli aga vastavalt ajastule ning Eesti piirkonnale väga erinev, samas meie jaoks väga palju teaduslikku informatsiooni sisaldav.