Tõnu Õnnepalu Pariisi-röntgen

Kakskümmend viis aastat pärast Tõnu Õnnepalu noorusaega Pariisis, kus ta kirjutas enda kirjanikuna kuulsaks teinud romaani „Piiririik“, on Õnnepalu Pariisis tagasi.

Seekord on raamatu nimeks „Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem“, nagu viitena Alexandre Dumas’ kuulsale jätkuromaanile pärast „Kolme musketäri“. Kuid raamatu kaanel on teinegi viide – „Mujal kodus I“, mis paistab lubavat, et ka teisi kirjanikule koduseks saanud kohti võib raamatutena lisanduda.

Kirjanik Õnnepalus on mingi saladus, mida paljudes teistes kirjanikes ei ole. Mis siis, et ta nii väga pingutab, püüdes näida igav ja tavaline. Lihtsustades asju ja nähtusi viimase piirini, nii et need muutuvad oma elementaarsuses absurdseks ja lahustuvad teiste samasuguste hulgas. Kõik on kokku eimiski. Lihtsustamine võib viia ka vanainimeseliku, teeseldud naiivsuseni: „Inimene teeb lõpuks ikka kõik inimesele. Nii on see seatud. Teistele ta teha ei oska.“ Või siis suurejooneliselt naiivse pateetikani: „Õnnistatud olgu kallimate armukesed ja muud elurahu rikkujad, kes meid meie surmateelt vahel päästa võivad, kes seisavad selle tee peal ees nagu ranged inglid, tuline mõõk käes püsti: Seis!“ Tajutav on tema soov jõuda puhta ja lihtsa, universaalse ja üldinimliku sõnumini, mille edastamiseks on vaja vaid väikest hulka lihtsaid sõnu. Kuid samuti on tunda, et kirjanik mõistab – see jääb talle kättesaamatuks. Igal juhul liigub kirjanik primitiivsuse piirile ohtlikult lähedal.

Intiimne Pariisi-röntgen hakkab ennast paljastama, kui selgub, mis on teekonna eesmärk – leida Pariisis üles iseennast kakskümmend viis aastat nooremana. „Isegi töökohale on mind võimatu panna. Jään hulguseks ja ränduriks, kuigi olen samas südamelt maailma kõige suurem kodus­istuja.“ See teadmine aitab, kuigi suures osas jääb raamat saladuseks. Õigupoolest on see kirjutatud ainult ühele inimesele, kuigi kahes isikus – noorele Õnnepalule ja täiskasvanud Õnnepalule 25 aastat hiljem. Lugeja ei saagi teada, mis saladusi need kaks omavahel jagavad, ehkki uduseid vihjeid on. Kuigi kirjeldatakse palju intiimset, ei anna autor lugejale kätte emotsionaalset helistikku, millesse loetut paigutada. Tekst on nagu helirida, mis pole ei minoorne ega mažoorne, kuigi kõrvale meeldiv kuulata. Alles raamatu lõpus saabub kulminatsioon, hiilivalt ja pehmelt. Linnast lahkumiseks valmistudes saabub tõdemus: „Rännak läheb edasi, natuke on hirm, nagu ikka tundmatusele vastu minnes, aga süda on kerge ja tühi. Nagu peab, sügise tulles.“