Oksest nõretav sotsiaalne satiir
Maria Ulfsaki muljeid Cannesi filmifestivalilt, mille võitis Ruben Östlundi geniaalne provokatsioon raha, ilu ja klassiühiskonna teemadel.
Cannesi festivalile minnes tabasid nii siinkirjutajat kui nähtavasti ka paljusid teisi vastuolulised tunded – mis tähtsust on filmidel, glamuursel punasel vaibal ja silmipimestavalt sinisel Vahemerel, kui siinsamas toimub elajalik sõda. Õnneks olid Ukraina teemad fookuses nii festivali programmis kui filmiturul, peaaegu kõik kandsid Ukrainat toetavat või seda kirvenäoga isikut perse saatvat rinnamärki ning ausalt öeldes oli väga südamlik näha tuttavat filmirahvast nii Ukrainast kui mujalt Ida-Euroopast, kellega maha peetud pikemad vestlused kippusid ikka enamalt jaolt lõppema pisaratega. Festivali avatseremoonial kõlas Volodõmõr Zelenskõi kõne (nagu ka Grammydel, Veneetsia biennaalil jne), kuid peod ja muud lõbustused toimusid. Kohal oli küll mahukas Ukraina delegatsioon, ent võistlusprogrammis siiski (ukrainlaste suureks pahameeleks) ka tagakiusatud venelase Kirill Serebrennikovi uus film.