Tütre kaotanud ema: olen nõus jagama oma kogemust lootuses, et ehk aitab see mõnda last päästa

***

Filmidest „Vehkleja“ ja „Väikelinna detektiivid“ tuntud Liisa Koppel oleks pidanud mõne nädala pärast seisma ootusärevusest õhetavate abiturientide seas ja lõpetama gümnaasiumi. Lillesülemi tagant piiluvat Liisat lõpupildil aga pole, sest depressioon röövis tema elu.

„Kaotanud sügisel oma lapse suitsiidile, võtsin juhtunu mõistmiseks ja kaotusvaluga toime tulekuks tükkideks kogu eelnenud elu, analüüsisin läbi iga öeldud sõna ja tehtud teo,“ ütleb Liisa ema Karmen Koppel. „Pidin mõistma: mis põhjustas minu tütre haigestumise ja miks ei õnnestunud mul teda päästa? Liisa oli vaid 18aastane…“

Karmen Koppel jagab oma kogemust vaid ühel eesmärgil: lootuses, et ehk aitab see kas või ühte last. Probleemi mahavaikimine seda ei kaota, pigem paisutab. „Ma soovin väga, et ükski ema ei peaks iial kogema lapse kaotust. See on üleelusuurune ja tekkiv kaos kujuteldamatu. Kirjeldamatu.“

„Ma reaalselt ei usu, et ma seda ütlen, aga ma tahan kooli!“ kõlasid toona 10. klassis õppiva Liisa suust sõnad esimese koroonalaine lõppedes. „Isolatsiooni ja noorte normaalse suhtluse katkemise negatiivset mõju on raske ülehinnata tema haiguskulu puhul. Ta oli meeskonnas toimetaja ja aktiivse noorena vajas suhtlust eakaaslastega. Vahepeal oli ta sellest täiesti ära lõigatud,“ nendib Karmen.

Psühhiaatrid ja suitsidoloogid ütlevad, et iga vabatahtlik surm on oma looga. Karmen aga tõdeb, et rääkinud teistegi leinavate emadega, ilmneb nendes lahkumistes ka üsna palju sarnast. „Emasid ei tahetud uskuda, et olukord lapsega on nii tõsine. Või tuli noore selline otsus neile endalegi täiesti ootamatult. Kõiki emasid saadab süütunne. Mõni väldib pärast lapse vabasurma pikki aastaid seltskonnas käimist, sest kardab küsimust oma lapse kohta. Nii mõnigi ema küsib endalt: kas ma üldse tohin ise edasi elada, kui mu laps endalt elu võttis...?“

Nii oma analüüsi käigus kui ka teiste kaotusvalus emadega rääkides, hakkas Karmen oma isikliku vastutuse kõrval märkama ka koduväliseid mõjusid ja olukordi, kus abi jäi ebapiisavaks. „Kahjuks on nii, et kui julged arvata, et ehk oli põhjus ka milleski muus kui peres, mõjub see enamasti enda õigustamisena…“

Laste ja noorte vaimsete häirete tekke põhjuseid selgitatakse paljuski koduse õhkkonnaga. Õpetatakse märkama mitut põlvkonda läbivaid peremustreid, ära tundma toksilisust suhetes. Pidevalt räägitakse psühholoogilise abi vähesest kättesaadavusest.

„Vähem on aga välja toodud tõsiasja, et valdavalt suunatakse laps ja vanemad esmalt pereterapeudi, mitte kliinilise psühholoogi või psühhiaatri juurde,“ leiab Karmen. „Nii juhtus see ka minu ja minu lapsega. Kui väikelaste puhul võib selline esmane lähenemine isegi õigustatud olla, siis teismelise puhul, kelle igapäevaelu mõjutavad väga palju ka koduvälised suhted ja tegemised, ka avalduma hakkavad tervisehäired, on niimoodi oht jääda meditsiinilise abiga lootusetult hiljaks.“

Osal pereterapeutidest ja ka koolipsühholoogidest puudub vastav kliiniline ettevalmistus, et võimalikku tervisehäiret ära tunda, mistõttu lapse depressioon jääb vajaliku tähelepanuta. „Teraapia keskendub hoopis vanemate vahelistele suhetele või teisi pere lapsi puudutavatele küsimustele. Nii toimus see ka meiega. Depressiooni haigestunud tütrel tuli endal oma enesetundega hakkama saada, sest teraapia keskendus muule.“

Viimase kahe aasta jooksul puutus Karmen kokku kahe pereterapeudi, ühe koolipsühholoogi, ühe psühhiaatri ja ühe kliinilise psühholoogiga. Neist kolm esimest ei pidanud midagi Karmeni arvamusest, et tema lapse käitumise ja enesetunde muutuse põhjuseks võib ehk olla depressioon ega toetanud seetõttu ka tütre ja teise vanema ees Karmeni mõtet pöörduda kliinilise spetsialisti poole.

„Noor inimene võib väga pikalt mitte mõista või häbeneda iseendaga toimuvat ja seetõttu keelduda arstide abist. Nii juhtus see ka minu lapsega.“ Seda kinnitas ka Liisast maha jäänud kiri, mille ta koolis endale 10. klassis gümnaasiumi lõpus avamiseks kirjutanud oli. See jäi tema poolt avamata.

Psühhiaatri juurde jõudis Liisa alles kaks aastat hiljem olukorras, kus haigus oli põhjustanud juustekao ja peas mõlkusid surmamõtted, mistõttu ta ise emalt lõpuks psühhiaatri poole pöördumiseks abi palus. „Kõige segavam tema haiguse märkamise juures oli tema väline rõõmsameelsus ja kindlad sihid elus, mis varjutasid vaid kõige lähedasematele nähtava sisemise vihatunde ja üha enam süvenevad raskused suhete ja õppetööga.“

Kinnistes kabinettides kuulevad vanemad mõnikord väga valusaid sõnu. „Te olete nii ebastabiilne, et teilt tuleks kõik lapsed ära võtta,“ olid sõnad, mida sai Karmen kuulda esimesel kohtumisel, kui pereteraapiakabinetis ühel hetkel nutma puhkes. Neid sõnu kuulis ka tütar.

Diagnoosid nagu „Te ei oska oma last emotsionaalselt armastada“ ning „Te ei jäta talle ehk piisavalt vaba ruumi“ lisandusid järgmise pereterapeudi ja koolipsühholoogi poolt.

„Ometi armastasin ma oma senini hakkajat, iseseisvat, teinekord sõnakat, aga siiski väga rõõmsameelset last üle kõige, olles murest murdumas temaga tol hetkel toimuva pärast,“ sõnab Karmen. „Teraapia võiks keskenduda enam kriisist väljapääsu kui süüdlase otsimisele.“

"Meie terapeutide seisukohti mõjutavad kohati liiga palju nende isiklikud tõekspidamised ja elukogemused. Nii võib juhtuda, et ühe jaoks on pisarad nõrkus, aga teise jaoks märk usaldusest. Ühe arvates peabki teismeline tütar eelistama vastassoost vanemat, teine toonitab mõlema vanema võrdse osaluse tähtsust lapse elus. Neid tõdesid kuulsime ka meie."

„Kahe aasta jooksul ei küsinud keegi viiest spetsialistist minu lapselt selliste mõtete kohta kordagi!“ sõnab Karmen. „Ometi määrab ju suitsidaalsete mõtete olemasolu nii ravi intensiivsuse kui ka meetodite valiku. Tütre pisarad psühhiaatri kabinetis olid põhjuseks alustada kohest antidepressantravi, samas kui võimalus oma tunnetest raviarsti või psühholoogiga rääkida oli tunnike ühel-kahel korral kuus. Miks me kardame pisaraid? Ehk saab mõnest nutust hoopis kergem? Ja kas pole kõige tähtsam luua võimalus rääkida?“

Karmen leiab, et noor inimene ei pruugi omal algatusel arstile kohe julgeda tunnistada oma väga musti mõtteid, jagades neid tihti hoopis eakaaslastega. „Ka minu tütar valis just selle tee. Kahjuks jäid tol hetkel tema mõtted vaid selle teise noore inimese teada.“ See kinnitab Karmeni hinnangul vajadust enam julgustada noori sellisel hetkel oma sõpra „reetma“ ja kuuldut abi saamiseks jagama.

Ka ei toimunud ema sõnul mingit võimalike kõrvalmõjude hindamist. "Ometi me teame, et depressiooni haigestumise tõenäosus on kordades suurem neil, kel lähisugulaste hulgas on esinenud rasket depressiooni, rasestumisvastate vahendite tarvitajatel, ka migreeni esinemine võib seda tõsta. Seda kõike lisaks elulistele raskustele, mis ühes peres ette tulla võivad."

Veelgi olulisem on aga Karmeni hinnangul mõista, et depressioon on igasuguse leina normaalne osa. "Leina võib inimene tunda iga olulise elumuutuse korral, olgu selleks siis esimese armastuse purunemine, koolivahetus või sõbrast ilma jäämine. Ka teismeeas ette tulev ebakõla oma vanemaga võib vastupidi välisele põhjustada noores sisemist leina, sest kunagine lähedus oma armsa ema või isaga on katkenud."

Vastupidi lastepsühhiaatrite arvamusele, et lapse depressiooni parim ravi on vanemaga rääkimine, julgustati ema sõnul Liisat üksi oma olukorraga toime tulema. Nii sai ka võimalikuks, et ravimeeskonna suvepuhkuse ajaks jäi tema ainsaks kaaslaseks tablett. „Kui ma kaks nädalat enne tema surma julgesin lõpuks ravi kohta küsida, sain vastuseks: anna talle aega ja lase tal olla. Usaldasin neid soovitusi ja püüdsin anda oma parima, ometi nägin, et kõik on jätkuvalt halvasti ja lapse silmad püsivalt täidetud väga sügava kurbusega.“

Loomulikult püüdis Karmen jõuda selgusele, miks tema last selline olukord tabas. Mis võis mõjutada teda koduses elus nii rängalt? Ja kodust väljas… Kool? Sõbrad? Armsam? „Nende otsingute tulemus on, et noore inimese viib lõpliku otsuseni erinevate asjaolude mosaiik. Ja seda kinnitab ka vestlus teiste sama läbi elanud emadega. Ei ole ilmselt peret, kust ei leiaks kas või üht „viga“. Sündimine kärgperre, tõsise tervisehäirega õde-vend peres, vanemate lahutus… Rohkem ei olegi vaja, et sobituda last kahjustava pere raamidesse. Me kõik kogeme lapseeas hülgamistunnet. Teisiti ei olegi vist võimalik saada lasteaialapseks, pere keskmiseks lapseks, lahutatud pere lapseks jne. Ometi püüab iga vastutustundlik vanem kõigis neis olukordades anda oma parima.“

Pöörame ühiskonnas väga vähe tähelepanu olukorrale, kus peres kasvab üks või mitu tervisehäirega last. "Sellises peres kuulub väga suur osa vanema tähelepanust ja energiast neile, kelle toimetulematus osutub kõige suuremaks, jättes sageli kõik ülejäänud järglased ise tublid olema. Ema saadab sellises elus pidev süütunne, mis ei jäta mõjutamata ühtegi suhet…“ analüüsib Karmen.

„Kui palju me ennetusena pöörame tähelepanu “sellise pere” tervetele lastele? Kui sageli me küsime, kuidas need lapsed ise olukorda mõistavad, mida kardavad? Kui suur on meie võime näha ühe pere iga last eraldi, kandmata ühe lapsega toimetulematusest tingitud emotsioone üle teisele sama pere lapsele? Oma kogemuse põhjal saan kinnitada: mitte alati.“

Õed-vennad tunnevad segadust ja kurbust, kui pere mõne lapse toimetulematus on ajuti või püsivalt suur. "Seda häbenetakse, teismeeas võib tekkida soov seetõttu oma perest eemalduda. Samuti süvendab õe-venna tervisehäire kodust väljaspool noores hirmu haige olemise suhtes. Kõrvalt nähtud hukkamõist ja karistused hirmutavad. Ka tuleb koolis ette olukordi, kus pere ühe lapsega probleemid mõjutavad otseselt suhtumist pere teisesse lapsesse. Kõik need olukorrad olid tuttavad ka meile. Ema saadab sellises elus pidev süütunne, mis ei jäta mõjutamata ühtegi suhet…"

Oma surma eelõhtul otsis Liisa alternatiivseid võimalusi lõpetada gümnaasium. Ta oli käinud seitse aastat eliitkoolis, õppinud enne haigestumist headele ja väga headele hinnetele ning soovis edasi õppima minna õigusteadust.

Hiljutine Praxise uuring kirjeldab, et kiusamist on saanud tunda iga viies laps, ent kiusamise ennetamiseks on koolidel puudu aega, raha ja jaksu. Nii õpetajaid kui ka tugispetsialiste on koolis liiga vähe. „Meil on kiusamisvaba kooli ja lasteaia programmid. Ja ometi… Konfliktid koolis ei ole kuhugi kadunud! Ei laste ega õpilaste-õpetajate vahel. Avalik viha on asendunud passiiv-agressiivse käitumisega, eriti täiskasvanute puhul. Konfliktidele õpetaja-õpilase suhetes on väga raske jälile jõuda, sest enamasti kool eitab probleemi. Selle olukorraga puutus kokku ka minu laps – suutmatus teha koostööd ühe-kahe õpetajaga oli eeldatavalt ka koolivahetuse soovi põhjuseks. Millele lisandus lootus kergemale kooliprogrammile. Aga see tähendas ka lahkumist talle lähedasteks saanud koolikaaslastest.“

Noore inimese enesetapp ei ole pelgalt üks surm. „Sellega sureb osa emast, osa isast, osa vanavanematest, osa õdedest-vendadest, osa sõpradest. See elamata jäänud elu jääb paljude sisse haavana, mis kunagi ei parane. Just selle teadmisega peame me jätkuvalt märkama meie lapsi ja nendega toimuvat. Ka nüüd, kui maailma laastab sõda ja tundub, et kusagil on veel raskem.“

116 111 lasteabi telefon, millelt saab laste ja noorukitega seotud murede korral tuge ööpäev läbi. Samuti chat'i kaudu www.lasteabi.ee või e-kirjaga info@lasteabi.ee.

1226 koolipsühholoogide tasuta nõuandeliin õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele vastab igal tööpäeval kl 16–20, venekeelne liin 1227 teisipäeviti kl 16–20 ning ukrainakeelne liin 1227 kolmapäeviti 16–20.

www.peaasi.ee ja www.lahendus.net pakuvad veebipõhist vaimse tervise nõustamist.

www.sova.ee SOS lasteküla chat, et aidata lapsi, kes tunnevad muret, ärevust, hirmu või otsest ohtu. Iga päev vastavad lastele spetsiaalse koolituse saanud nõustajad.

112 hädaabinumbrile helista kohe, kui sinu või kellegi teise elu on ohus