Carmeni eluisu kadus 10-aastaselt: kiusu ennetamisega tegeldi koolis vaid formaalselt

Carmen Piiroja (18) on oma vanuse kohta väga küps. Tal on selja taga aastaid heitlust söömishäirete ja ärevushäirega ning enesetapukatse. Nüüdseks on ta madalseisust välja tulnud ja valmis oma läbielamistest rääkima, et aidata teisi.

Täiendatud 10.09.2023: Lugu pälvis suitsiidiennetuspäeval sotsiaalministeeriumilt ja Eesti noorte ajakirjanike seltsilt Papageno konkursil kolmanda koha. Papageno preemia loodi eesmärgiga tunnustada ajakirjanikke, kes on läbi oma töö andnud panuse suitsiidiennetusse ja Papageno efekti levimisele Eesti meediamaastikul.

Kõik algas koolikiusust. Ta oli 10aastane ja käis ühe Harjumaa kooli 4. klassis, kus mitu klassikaaslast teda süstemaatiliselt kiusasid. Kord, kui ta lubas kõik ära rääkida, andis klassivend talle kooli koridori peal lihtsalt peksa. „Olin selleks ajaks juba mitu aastat karated teinud, võinuksin enesekaitseks talle vastu lüüa, aga olin šokis. Mõtlesin, et mul oleks valusam kedagi teist lüüa kui ise peksa saada,“ ütleb Carmen.

Füüsiline kiusamine eskaleerus olukorraga, mida Carmen enam taluda ei suutnud. „Klass oli lapsi täis, ühtki õpetajat polnud. Kaks poissi piirasid mu ümber ja hakkasid mind kõva mänguasjaga viskama. 30 last näeb pealt, aga keegi midagi ei tee, mõni isegi naerab kaasa. Sain klassist jooksu ja sealt tekkiski see soov,“ kirjeldab Carmen.

„See soov“ tähendab soovi elust lahkuda, mida ta ka üritas sealsamas koolimajas – vaid 10aastasena –, kuid üks koolivend nägi pealt ja segas vahele.

Kiusajaid noomiti pisut direktori kabinetis ja kogu lugu. Paar päeva hiljem sai sama kool parima kiusamisvastase kooli märgise, meenutab Carmen irooniliselt. „Kiusu ennetamisega tegeldi seal formaalselt, tegelikkuses ei saadud hakkama.“

30 last näeb pealt, aga keegi midagi ei tee. Sain klassist jooksu ja sealt tekkiski see soov elust lahkuda.

Carmen

Carmen oli algklassides väga usin õpilane ja tegeles mitmekülgsete hobidega – lisaks karatele kunsti, muusika, ujumisega. Ärkas varahommikul, tagasi koju jõudis hilja õhtul. Õppis hilistel õhtutundidel. Ja perfektsionistina õppis hästi, kuigi kergelt see ei tulnud.

Eriti andekas oli ta ujumises. Carmeni kohta öeldi, et aastaid pole nii andekat noorsportlast nähtud! Seetõttu tahtsid vanemad temast olümpiasportlast voolida ning Carmen vahetas kooli ja hakkas 5. klassist Tallinnas eraspordikoolis käima. „Uues koolis oli palju parem õhkkond. Esimesed kaks aastat elasin täiesti normaalset elu,“ meenutab Carmen. Ta sai koolikaaslastega hästi läbi, aga kuna ta oli uustulnuk ja teised pikalt koos õppinud, siis lähedasi sõpru tal ei tekkinud.

Carmeni koolipäevad venisid veelgi pikemaks, sest kooli ja kodu vahet sõitmiseks kulus tund nii hommikul kui õhtul. „Õhtul kell kaheksa jõudsin koju, hommikul seitsmest oli juba start,“ meenutab Carmen hullumeelset tempot. „Käisin kogu aeg trennis, ükskord läksin isegi 39,5 palavikuga. Ma elu sees ei puudunud.“

See kõik oli tüdrukule väga kurnav. Aga ta sai hakkama, kuni 6. klassi kevadeni. Carmen oli just parandanud noortesarja 100 meetri seliliujumise rekordit kolme sekundi võrra.

Treener: sa pead alla võtma!

„Aprilli keskpaigas ütles üks treener mulle teiste ees, et peaksin paar kilo alla võtma. 13aastaselt sellist asja teiste ees kuulda on tohutu häbi. Aeg justkui peatus, mu peas keerles palju mõtteid, aga ühestki neist polnud võimalik kinni haarata,“ meenutab Carmen. „Ma polnud kordagi mõelnud, et mu kaalul võiks midagi viga olla.“

See kommentaar kukutas tüdruku enesekindluse aastateks põhja. Ja vallandas pikaks ajaks söömishäired.

Lisaks arvas treener, et tüdruk peaks veel rohkem trenni tegema. „7. klassis saadeti mind üksi Tallinna kooliühikasse elama. Mulle meeldis väga kodus elada, aga pere leidis, et võiksin sõiduaega hommikuti hoopis trennile kulutada.“

„Igapäevased ülesöömishood olid mu päevade tippsündmuseks. Sõin iga päev vähemalt 100 grammi šokolaadi. Vahel kilose tordi korraga ära. Hakkasin kiiresti juurde võtma. Treener ütles: nüüd pead juba kuus kilo alla võtma! Taandareng tekkis kiiresti – hakkasin senisest viis sekundit aeglasemalt ujuma,“ jutustab tüdruk.

Ta hakkas oma kohustusi edasi lükkama, sest lihtsalt ei suutnud õppimisega alustada. „Lükkasin õppimise alguse õhtul kella üheksale, siis kümnele, lõpuks vaatasin juba öö läbi YouTube’i videoid ja hakkasin alles neljast-viiest hommikul õppima.“

Söömine aitas keerulisi mõtteid tõrjuda. Carmen võttis kolm aastat järjest iga aastaga üle kümne kilo juurde. Olümpiatulemusi selle vormiga enam oodata polnud, mis kasvatas vaimset pinget veelgi ja ta haigestus üha sagedamini.

Lähedased ei saanud aru, et temaga midagi erilist lahti oleks. Carmen aga hakkas palju puuduma, sest magas üha sisse ega suutnud enam kooli minna. „Õppimisrõõm kadus ära, kuigi tegin 7. klassis oma parimad tulemused.“

Carmen sai hästi läbi kooliarstiga, kellele on siiani väga tänulik. „Kui mul oli raske, läksin tema kabinetti. Ta ütles, et kuule, laps, sinuga läheme nüüd küll psühholoogi juurde. Nagu emme võtaks lapse käekõrvale, tuli minuga neli korrust üles psühholoogi kabinetti kaasa,“ meenutab Carmen kannapööret.

Tal tuvastati kalduvus ärevushäirele, depressioonile ja buliimiale. „Psühholoogi kabinetis tundsin lootust, aga niipea, kui sealt välja astusin, olin augus tagasi.“

Mis psühholoog? Ise pead hakkama saama!

Koolipsühholoog lahkus aasta pärast töölt, uue spetsialisti juures tüdruk enam käima ei jäänud. Ümbritsevad täiskasvanud arvasid, et talle polegi psühholoogi vaja – tuleb ikka ise hakkama saada, mitte terveks eluks kellestki teisest sõltuma jääda. See paiskas Carmeni veelgi suurematesse söömasööstudesse.

Kuigi suure osa teismeliste jaoks oli koroonaaeg väga keeruline, siis Carmenile sai just see lõpuks päästerõngaks. Esimesel koroonakevadel õppis ta põhikooli viimases klassis. „Mulle sobis distantsõpe, sest trennis siis käima ei pidanud. Tegin iga päev ise trenni, mu õpitulemused paranesid märkimisväärselt, võtsin kaalust alla – stress kadus ja ülesöömishood koos sellega. Tuju oli hea, kõik oli parem.“

Ümbritsevad täiskasvanud arvasid, et talle polegi psühholoogi vaja – tuleb ikka ise hakkama saada.

Põhikooli lõppedes vahetas ta eraspordikooli tavagümnaasiumi vastu ja eelmise aasta augustis, pärast kahekordseks Eesti täiskasvanute meistriks tulemist lõpetas sportlaskarjääri. „Perel polnud kerge vastu võtta mõtet, et ma lõpetan. Nad üritasid teha kõik, et ma jätkaksin.“

Carmen tunnistab, et enesetapumõtteid on tal olnud ka pärast 4. klassi vahejuhtumit. „Oled hüsteerias, tunned, et lähed hulluks. Nagu must kast on peas, ei mõtle enam ratsionaalselt, tahadki elust lahkuda, ei näe enam valgust,“ kirjeldab ta sel hetkel peas toimuvat. „Ükskord oli õnneks ema mulle abiks, kui see soov mind tabas. Ta proovis minuga rääkida, oli lihtsalt minu juures, andis mõista, et kõik saab korda. Vanemlik toetus on väga oluline. Meie, teismelised, tihti tõrjume vanemaid, aga tegelikult vajame neid.“

Kuigi ärevushäire ja söömishood kimbutavad teda stressirohkematel perioodidel aeg-ajalt siiani, siis enesetapumõtteid pole viimase aasta jooksul enam tekkinud. Kuid Carmen ka ei karda neid enam. „Saan aru, et elu ei ole alati lillepidu. Musta auku võib sattuda. Aga nüüd oskan august välja ronida.“

Praegu õpib ta ühe Tallinna gümnaasiumi 11. klassis ja talle on tekkinud sõbrad. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahab Carmen minna psühholoogiat õppima, et ka teisi aidata.

Carmeni eneseabinipid

• Kui on tore olla, olen heas tujus või mingil lahedal üritusel, siis jätan selle tunde meelde. Kui olen masenduses, siis mõtlen sellele tundele. Aju ei suuda vahet teha, kas see toimub päriselt või on ainult mõte ja enesetunne paraneb.

• Kui keegi mulle halvasti ütleb, siis ma ei ütle vastu ega võta ka südamesse, sest see näitab pigem halvastiütleja enda ebakindlust. Hiljem lähenen solvajale turvalises keskkonnas delikaatselt ja küsin siiralt, kas ta elus on midagi halvasti. See on sageli pannud solvaja murduma. Näha seda avanemist on võrratu. Väga südantlõhestavaid lugusid on niimoodi välja tulnud.

• Elada ja edasi liikuda aitab see, kui aitan teisi, kes on raskustes. Näiteks tehes vabatahtlikku tööd või kui märkan koolis abivajajat. Paljudel on vaimse tervisega probleeme, igaühel on selleks oma toimetulekumehhanismid. Varem arvasin, et mina üksi võitlen oma probleemidega.

• Käin koolitustel, mis mind huvitavad. Uusi teadmisi omandades ja eesmärke seades ei jää nii palju aega ülemõtlemisele.

• YouTube’is on palju väärt õppevideoid. Näiteks USA psühhiaatri Robert Waldingeri 75 aastat kestnud õnneuuringust, mis püüdis välja selgitada, mis muudab elu elamisväärseks. Või teiste lood kogetud raskustest, mis annavad tuge, et võid küll korduvalt kukkuda, aga põhjast on võimalik uuesti üles tõusta. Need annavad lootust.

116 111 lasteabi telefon, millelt saab laste ja noorukitega seotud murede korral tuge ööpäev läbi. Samuti chat'i kaudu www.lasteabi.ee või e-kirjaga [e-mail].

1226 koolipsühholoogide tasuta nõuandeliin õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele vastab igal tööpäeval kl 16–20, venekeelne liin 1227 teisipäeviti kl 16–20 ning ukrainakeelne liin 1227 kolmapäeviti 16–20.

www.peaasi.ee ja www.lahendus.net pakuvad veebipõhist vaimse tervise nõustamist.

www.sova.ee SOS lasteküla chat, et aidata lapsi, kes tunnevad muret, ärevust, hirmu või otsest ohtu. Iga päev vastavad lastele spetsiaalse koolituse saanud nõustajad.

112 hädaabinumbrile helista kohe, kui sinu või kellegi teise elu on ohus