Andeka autistliku kunstniku üles kasvatanud ema: minu enda karjäär lõppes enne, kui see alata sai. Pühendusin Martinile

Triigi Filharmoonia Saaremaal on selleks suveks mattunud õitemerre. Kümnetele lõuenditele pintseldas näituse tarvis lilli autistlik mees Martin Kiis (33). Martin ise rääkida ei armasta. Seepärast usutlesime loomingulise noormehe ema Siiri Kiisi. Kuidas Martini teekond tänasesse on kulgenud?

Kes sa oled, Siiri?

Kaotsiläinud talent. Emme. Hariduselt diplomeeritud dirigent. Minu karjäär lõppes enne, kui see alata sai. Viimasel kursusel sündis Martin ja tegin eksamid aasta hiljem. Erialasele tööle ma enam minna ei saanudki, sest juba tekkisid poja arengus kõrvalekalded. Pühendusin Martinile. Olen töötanud muusika- ja algklassiõpetajana.

Milline oli see teekond, mille käigus said teada, et sinu poeg on autistlik?

Esimesed sõnad ütles Martin juba 9-kuuselt ja hakkas ka käima. Aastaselt ta juba jooksis! Aga siis enam uusi sõnu ei tulnud. Martinil on kuus aastat vanem õde ja teadsin, et kõik pole nii, nagu peab. Arstid rahustasid, et poisil lähebki kauem aega.

Kui ta oli kahene, sain talle logopeediaja Masingu kooli (terviseprobleemidega laste õppeasutus Tartus - toim.) direktori Krista Elleri juurde. Tema saatis meid omakorda autismikahtlusega Ülle Proosi juurde, kes on Eesti autismiühingu asutaja.

Autist. Ma ei olnud seda sõnagi kunagi varem kuulnud. Mis imeloom see on? Poeg käis igasugustel kliinilistel uuringutel, kuid midagi ei leitud. Rääkima ta ei hakanudki. Ei räägi siiani, kuigi on selleks võimeline ja mõistab teisi. Ta lihtsalt ei soovi suhelda.