Allan Kaldoja reisikiri: riik, kust liigub Vene sõjaväelaste ja FSB abil Euroopasse 100 tonni heroiini

Dušanbe ehitusobjekti väraval on suur silt kirjaga „Meie ühise tuleviku nimel“. Kiri on hiina ja vene keeles. Tadžiki keeles on vaid silt kõrvalasuval prügikastil.

Allan Kaldoja on Vaba Lava eestvedaja. Kevadel reisis ta koos Vaba Lava tuumiku Märt Meose ja Marius Ivaškevičiusega Kesk-Aasias, et otsida vabade teatrite seast kaasamõtlejaid. See kirjatükk on viieosalise seeria „Vabaduse aarde otsinguil“ esimene peatükk – reis Tadžikistani.

Tadžikistanis on juba 27 aastat valitsenud Emomali Rahmonov. Ta tuli võimule kodusõja ajal, mis 1990. aastate alguspoolel nõudis üle 200 000 inimelu. Meil teatakse neist sündmusist vähe. Rahmonovil on suur perekond, kelle vahel on riigi majandus kenasti ära jaotatud.

Käime kohalikus vene teatris vaatamas Ostrovski „Balzaminovi pulma“. Kindlasti on seda võimalik teisiti lavastada, aga see, mida meie näeme, on erakordselt halb. Laval pilatakse rahvalikult vene külalolle ja jõukureid, vilguvad kirevad kostüümid ja krääksub bajaan. Praegu, sõja ajal, on seda lausa jälk vaadata. Meie ühiskond on vahepeal kakssada aastat edasi arenenud, aga lavalt vaatab vastu tahk sellest „Русский мир'ist“, mis läppunud lehka levitades jälle kord üle oma pangeääre tahab loksuda.

Umbes taolist palagani on mõni Narva munitsipaalvõimur meilt Vabas Lavas oodanud. Lisaks „rahvalikult“ näkku lendavaid torte, poksimatše ja ehk ka jalgrattal karusid? Oleks see vast tore, Narva lausa kiireneks tervemõistuslikku tulevikku… Lahkume etenduselt poole pealt. Õues näeme näost halli B-d, kes loputab suud, sülitab vabandades põõsa alla suure läraka ja küsib: „Näete, mis on meie kultuurist järel?“