Allan Kaldoja reisikiri: riik, mille rahvas ei lase võimukate vanameeste diktatuuridel lõpuni vabalt vohada

Kõrgõzstani hunnitus looduses saab suplusega avatud suvehooaeg; kohtutud rahvusluse, aga teatris ka maailma raputava feminismiga. Ei möödu päevagi, kui Venemaa alustatud sõda Ukrainas oma tagajärgedest märku ei anna. Põlegu see jälk riik põrgus!

Järve äärsetel karjamaadel on rohkesti veiseid, lambaid, hobuseid ja eesleid. Ühel künkanõlval märkan üksikut ratsanikku, noort meest, kalpakk peas, uhkelt läbi oma kodumaa avaruste kappamas. Kuidagi mõistan sel hetkel, miks Kõrgõzstanis pole diktaatorid suutnud end kehtestada. Kirgiisid on oma hingeliselt ülesehituselt vabad inimesed. No kuidas sa aheldad selle ratsaniku oma tahte teenistusse – tema tahe on vaba.

/---/

Šamil kutsub meid ka oma koju, tema kolmandat last ootav kaunis näitlejannast kaasa on kaugete külaliste auks terve päeva bešbarmakki teinud. Bešbarmak koosneb jupikesteks lõigatud ja koos sibulaga keedetud hobuselihast ja makaronidest ning on tõesti maitsev, kuid sööma peab seda soojalt. Küll olen plindris, kui lahke perenaine pakub naeratades muid hobuse siseelundeist tehtavaid hõrgutisi – ma ei ole suurem rasva ja rupskite sõber iial olnud…